Eestlaste sääste paigutavad surmapõlguritest fondihaldurid

Raha investeerida soovivad eestlased põrkuvad ühe suure probleemi vastu. Eesti fondivalitsejad haldavad peamiselt selliseid aktsiafonde, mis on potentsiaalselt suure tulususega, aga millede risk on samuti võrdlemisi suur. Need on fondid, mis sobivad juba karastunud kõrgema riskitaluvusega investorile.

Seetõttu ei saa täielikult nõustuda nendega, kes soovitavad investeerimiseks kasutada aktsiafonde, väites, et seal töötavad kogenud spetsialistid, kes oskavad paremini riske hajutada võrreldes sellega, kui te investeeriksite ise.

Pigem sarnanevad meie fondihaldurid surmapõlguritega, kellele meeldib võtta kõrgeid riske ja hüpata pea ees vette tundmatus kohas.

Selles polnud midagi üllatavat, sest maikuu korrektsioon tabas eelkõige arenevaid turge ning maavaradega seotud sektoreid, aga just nende sektorite ja regioonidega meie fondivalitsejate investeeringud piirduvadki.

Kohalike valitsejate pakutavate fondide valik ei paku väikeinvestoritele riskide hajutamist. Kõikide fondivalitsejate poolt pakutav menüü on sarnane - Kesk- ja Ida-Euroopa, millele lisandub Venemaa. Mõned aastad tagasi kohalike fondihaldurite suust eriti muid termineid peale KIE (Kesk- ja Ida-Euroopa) ei kuulnudki.

Kui Kesk- ja Ida-Euroopa aktsiaturgudel saab tõusutsükkel üks kord läbi, hakkavad fondiosakute väärtused kiiresti kahanema. Ja alternatiivseid võimalusi investeerimiseks Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika aktsiatesse ei ole. Mis veelgi kurioossem, kohalikud pangad, mille laenurahad sõltuvad pea täielikult Skandinaavia maade emapankade suvast, ei paku mitte ühtegi fondi, milles on Skandinaavia ettevõtete aktsiaid.

Muidugi on loomulik, et kohalikud investeerimisfondid vaatasid esimesi investeerimisotsuseid tehes eelkõige Eesti ja lõunanaabrite suunas. Need on ettevõtted, mida me kõige paremini tunneme, ja keskkonnad, milles need ettevõtted tegutsevad, on samuti meile tuttavad. Samuti on mõnel määral arusaadav, et edasi liikusid fondivalitsejate pilgud Kesk- ja Ida-Euroopa suunas.

Nüüdseks reklaamivad aga fondivalitsejad oma fondijuhte kui väärtpaberiturgudel suurte kogemustega tegijaid. Kuid selle asemel, et pakkuda väikeinvestoritele piisavalt turvalisi arenenud riikide juhtivaktsiaid sisaldavaid aktsiafonde, mille aastane tootlus võiks olla stabiilselt 10 kuni 15 protsenti aastas, liiguvad fondvalitsejad surmapõlgurite kombel tundmatutesse.

Väitele, et olles kunagi Nõukogude Liidus ja osates vene keelt, oleme võimelised sealset olukorda adekvaatselt hindama, ei ole ma katet leidnud. Peamiselt kuuleb jutte selle kohta, mitu aastat nad meist arengus maas on. Kas aga need riigid, kui ehk Ukraina välja arvata, üldse arenevad samas suunas, mis meie? Ma kahtlen selles. Mis aga puutub sealsesse nafta-, aga eriti mäetööstusesse, siis julgen 15 aastat geoloogiaga tegelnuna väita, et selles valdkonnas on investorite jaoks lõkse enam kui küllalt.

Kullapalavikus said rikkaks vaid üksikud. Enamik õnneotsijatest surid kas nälga või tapeti maha. Ainus kullapalavikust alguse saanud firma, keda mina tean, on USA suuremate pankade hulka kuuluv Wells Fargo. Seega on kindlad võitjad, nagu alati, (investeerimis)pangad, investoritele jääb lootus, et õnn ei pööra nende suunas selga liiga vara.