Kirsimäe aidale puhutakse uus elu sisse

2008. aasta kevadel kolib aita Eesti Pärimusmuusika Keskus, et seal õpetada elavat rahvamuusikat ning kasvatada tulevasi traditsioonikandjaid.

Kirsimäe aida arhitekt on viljandlane Raivo Mändmaa. Juba esimese pärimusmuusikapeo aegu, kui vabatahtlikke appi kutsuti, tahtis ta oma õla alla panna. Siis jäi toetus emotsiooni tasemele. "Üritus ise on mulle ikka huvi pakkunud. Nüüd tekkis Kirsimäe aida ehitamisega võimalus pärimusmuusika heaks ka erialast tööd teha," ütles Raivo Mändmaa. Ta on aastate jooksul ühel või teisel moel nii ametnikuna kui ka projekteerijana vanade majade probleemidega kokku puutunud ja restaureerimises magistriõppegi läbi teinud.

Raivo Mändmaa projekti järgi jääb vana aida välimus üldjoontes praeguseks, lisandub ainult nii mõnegi kulmukergituse kaasa toonud klaasist juurdeehitis aida lossimägede poolses küljes, mis ühendab hoone korruseid. "Juurdeehituse järele oli lausa funktsionaalne vajadus ja siledast läbipaistvast klaasist lihtsavormilise risttahukana täidab ta mitmed olulised tingimused: on selgelt eristatav uusehitisena, tagasihoidliku vormiga ei kipu domineerima ajaloolise hoone üle ning vana aidahoone jääb läbi klaasi paistma," selgitab arhitekt ja lisab, et klaasfassaadiga võinuks ka mängida, lisades selle välisküljele mingeid ruumilisi detaile, et vähendada otsest päikesekiirgust. See oleks aga lisaks päikesele varjutanud ka vana aita. "Aidaosa projekt on säilitav, klaasosa ühendab vanu osi. Seal on trepp korruste vahel liikumiseks, sinna on kavandatud raamatukogu lugemissaal, nõupidamisteruum tosinale inimesele ning kohvik, kust avaneb vaade lossimägedele ja järvele."

Mändmaa hinnangul tuleb keskusemaja lihtne, vana tellissein ja uhked võlvid jäävad alles. Uksed on lihtsad: aidal on ikka olnud lauduksed, pärimusmuusika aida uksed tulevad siledad, okaspuuspooniga. Saalide põrandal ei ole tammeparkett, vaid laiad lauad (osa vanu põrandalaudu on veel alleski) ja seal, kus rohkem välisjalanõudega liigutakse, paeplaat. Suurele saalile lisab atraktiivsust katuse kandekonstruktsioon, mis erineb mõnevõrra traditsioonilisest.

Arhitekti jaoks oli huvitav vana kuivati korstna lahendus. "Korsten oli mulle mõistatus ja sinna sisse ronides leidsin suure avastamisrõõmu," ütles Mändmaa. Ühte korstnasse oli integreeritud "toru-torus" süsteem, mis viis majast välja nii kuivatiahjude suitsu kui ka viljast tuleva niiskuse. Nüüd jääb see sajanditevanune lahendus tööle ventilatsiooni väljapuhkeavana.

Arhitekti töö on suures osas tehtud, ent tal on veel üks idee, mis on ka ehitusprojekti sisse kirjutatud ning millega peaks tegelema: Eesti sepad võiks teha mõnel oma mõõduvõtmisel konkursitööna Kirsimäe aida sepised alates välistrepi käsipuust ja uste käepidemetest kuni rõdu piirdeni.

Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja Ando Kiviberg on projekti ja ehituse praeguse kulgemisega rahul. Ta on uurinud nii Jõhvi kui ka Pärnu kontserdimaja ehitusi: kuidas saada parim akustika ja kuidas kasutada kontserdisaali nii, et suur saal ei peaks alati kuulajate toole täis olema. Kevadel 2008 valmivasse Kirsimäe aita tuleb 400 kohaga muudetava akustikaga (kaja pikkus 0,2 kuni 3,6 sekundit) kontserdisaal, väiksem saal koolituste läbiviimiseks ja õppeklassid.

Paljude arvates on tänavu 15. korda peetav pärimusmuusika festival samasugune linna sümbol nagu Viljandi paadimees või rippsild. Aga siin pole mitte üksnes pärimusmuusika keskus. Viljandis on ka tugeva muusikaosakonnaga kolledž, pikkade traditsioonidega muusikakool, toimub nimekas ja kõrgetasemeline Viljandi Vanamuusika Festival. Linnas on eri suurusega saale alates Ugalast kuni kirikuteni, kuid seni mitte ühtegi spetsiaalselt muusika esitamiseks mõeldud saali.

Kui pärimusmuusika ait ehk kontserdimaja valmib, on huvi seda kasutada ilmutanud nii Eesti Kontsert, Jazzkaar, Tallinna Filharmoonia, Concerto Grosso, PÖFF kui ka teised, kes selles kvaliteetses saalis oma kava viljandlastele pakkuda soovivad.

2007. aastal jaanuaris sõlmis Viljandi linn, aidahoone omanik, ehituslepingu riigihanke pakkumise võitja, Viljandi ehitusfirmaga Silindia, hinnaks 48 795 635 krooni. "Muidugi on Kirsimäe ait huvitav ehitusobjekt. See pole neljakandiline betoonkast, nagu enamik maju," ütles Silindia juhataja Toomas Perve. "Raske töö muidugi ka, aga õnneks on kogu meeskond, kellega tööd teeme, oma ala asjatundjad - alates tellijast kuni järelevalveni. Nendega saab arvestada."

Kuigi ehituse hind on oodatust kallim, ei jää kontserdisaali ehitus raha puudumise taha kinni. Viljandi linnavolikogu kiitis heaks uue kaasrahastamisplaani: Viljandi linn peab leidma 2,5 miljoni krooni asemel 11 miljonit krooni ja mittetulundusühing Eesti Pärimusmuusika Keskus 3 miljoni asemel 7,9 miljonit krooni. 15 miljonit krooni on eraldanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist, lisaks tuleb raha Eesti riigilt. Rahataotlus on esitatud ka Norra finantsmehhanismidele, kust peaks vastus tulema aprillis. EPMK kogub osa rahast ülemaalise annetusprojekti Aita Aita! kaudu.

Kirsimäe ait on kunagise Viljandi mõisa üks majandusehitisi, rajatud keskaegse ordulinnuse maa-alale, kus kunagi paiknes linnuse tall ja arvatav tallipoiste elamu.

Aida täpne ehitamisaeg ei ole teada. 1790. aasta Viljandi plaanil on Jaani kiriku vastas näha suur pikiküljega linna poole pööratud (kivi)hoone, kiri ütleb, et tegemist on mõisa aidaga (Kleten).

On põhjust arvata, et aidahoone on oma põhiosas ehitatud pärast seda, kui keisrinna Jelizaveta 1744. aastal oli Viljandi mõisa kinkinud oma õuedaamile Maria Tšoglokovile, valmisid esimene härrastemaja ning ka esimesed mõisa majapidamisega seotud ehitised.

Ait on põhiplaanilt pikaksvenitatud ristküliku kujuline ühekorruseline kellerdatud tellisehitis, mida katab kõrge kivist viilkatus. Kirsimäe Aidal on maakivist vundament ja selle keldrikorrusel on tellisvõlvlaed.

Hoone idapoolne osa on 1820ndail kohandatud viljakuivatiks ning ehitatud kõrge sakmelise karniisiga telliskorsten.

Aida esifassaadi keskel on ajalooline sissesõiduvärav, sealt hakatakse tulevikus näiteks kontserdile tulema. Vanematel fotodel on näha eri kõrgusel paiknenud väikeseruudulised luukidega varustatud aknad, mis olid alles veel 1970ndail aastatel.

1980ndate alguses kavatseti tollal veel heas korras olnud laona kasutusel olnud ait rekonstrueerida kohvik-baariks. Hoone oli siis veel suhteliselt heas seisukorras ja säilitanud oma ajaloolise ilme, vaid S-kivikatus vajas remonti. Kava ei teostunud. Mõni aasta hiljem varises sisse osa katusest ning lõunasein.

Fotod: Urmas Volmer

Autor: Epp Alatalu