Keenia - kontrastide maa

Meid Nairobisse viinud bussijuht otsustas kesklinna mitte sõita. Võtsin äärelinnast takso, juht sõitis lähimasse tanklasse ja küsis minu käest raha ette. Seal lasi ta paaki mõne liitri bensiini ja viis mu kesklinna.

Nairobi hotellis olid mul elekter, soe vesi ja isegi pesupesemisteenus. Nairobi on linn, kus ka kohalikel ei soovitata pärast pimeduse saabumist tänavatel viibida, rääkimata mzungu'dest ehk valgetest. Mulle on igal pool maailmas tundunud, et sellised arvamused on veidi liialdatud, sama tunne tekkis ka öises Nairobis.

Kui mõni mzungu läheb pimedas jalutama kaelas rippuva kaamera ja pükste tagataskust väljatolkneva paksu rahakotiga, jääb ta neist muidugi ilma. Kuid ilma varanduseta ettevaatlikult liikudes pole see nairobbery sugugi nii hull.

Hommikul alustasin teekonda Uganda poole. Buss oli mugav. Kahjuks ei saanud ma aknaalust kohta, sest eelmisel päeval piletit ostes olid need juba välja müüdud.

Minu kõrval istus neeger Kongost, kes sõitis kodumaa poole. Tegin temaga juttu. Vestluse tulemusena sai tema ühe Coca-Cola ja mina aknaaluse koha.

Vaated olid ilusad ja sõit kulges viperusteta. Lõunapeatuse ajal märkasin, et mehed tõstavad bussil mootorit maha ja hakkasin juba edasisõidu pärast muretsema. Mure oli aga asjatu, sest tegemist oli lihtsalt ühe reisija pagasiga - mees oli Nairobist mootori ostnud.

Pärastlõunal jõudsime Uganda piirile ja väljusime bussist. Reisijad käisid läbi ühe putka luugi juurest ja said passi Keeniast väljumise templid. Seejärel tuli minna jalgsi üle silla ja teisel pool paistsid juba Uganda piirivalvurid, kes viisaka teretamise asemel tegid mulle märkuse suitsetamise kohta. Sellega nende tegevus piirdus ning jalutasin edasi migratsiooniametnike juurde. Viisa sain mõne minutiga ning võisin uuesti bussi minna.

Kuid enne jõudis ka üks õues vahtiv vormis mees mulle suitsetamise kohta märkuse teha ja mulle hakkas tunduma, et Ugandas on suitsetajate ahistamine lausa seaduseks. Hiljem bussiaknast vaadates ja ka Uganda pealinnas Kampalas jalutades märkasin oma hämmastuseks, et tõesti mitte keegi mitte kuskil ei suitseta. Olen elu jooksul mitmes riigis käinud, aga sellist asja polnud veel kohanud.

Hoolimata minu kui suitsetaja pidevast ahistamisest oli Uganda siiski ilusa looduse ja toredate inimestega maa. Õhtuhämaruses ületasime Niiluse jõe ja mõne aja pärast peatus buss Kampala linnas. Nairobiga võrreldes on Kampala tunduvalt ohutum ja palju lahedama ööeluga ning toodete-teenuste hinnad on sarnased Keenia hindadega.

Järgmisel päeval sõitsin veidi linnas ringi - kõige mõistlikum sõiduvahend on matatu ehk marsruuttakso - ning seejärel suundusin Entebbe linna. Kui Kampala jättis üsna meeldiva mulje, siis Entebbe on oma rahu ja vaikusega veel palju meeldivam.

Puhtad tänavad, ilusad majad ja Victoria järve kaldal laiuvad golfiväljakud tekitavad soovi selles linnas pikemalt peatuda.

Kuna seekord - nagu paraku ikka - oli minu aeg väga piiratud, siis otsustasin Ugandasse varsti kindlasti tagasi tulla. See maa on väärt põhjalikumat tutvumist.

Autor: Arne Uusjärv