Lääne-Euroopa kaotab idale

Veendumus, et laienemine itta loob Lääne-Euroopas töökohti, põhineb eeldusel, et Ida-Euroopa madalapalgalised töölised täiendavad ja tõstavad nõudlust Lääne-Euroopa tööliste järele. See on aga vaid osaliselt nii.

Tõepoolest vajatakse Lääne-Euroopa insenere, et disainida maailmaklassi tooteid, mida töölised ida pool saaksid toota. Ka juhtimisoskustega inimesi läheb tarvis, et integreerida uusi ELi töölisi Euroopa majandusse.

Kuid suurema osa tavaliste töötajate jaoks on Ida-Euroopa tööjõud asendajaks, mitte täiendajaks. Neid tabab konkurents tööjõu poolt, kellel on sarnased oskused ja ambitsioonid, kuid väiksem palk.

Seega tähendab laienemine itta tööjõuturu jaoks seda, et nõudlus kõrgelt kvalifitseeritud Lääne-Euroopa tööjõu järele suureneb, kõigi teiste tööliste järele aga langeb ning kokkuvõttes töökohtade arv Lääne-Euroopas väheneb. Kui lääne tööjõuturg jääb sama jäigaks kui seni, on see on paratamatu, sest palkade paindlikkuse aste on idas ja läänes erinev. Läänes piiravad kõikumisi palkades kollektiivlepingud ja miinimumpalgad.

Ning kuna töötus kõrgelt kvalifitseeritud töötajate seas on niigi madal, siis tähendab suurenenud nõudlus neile pigem kõrgemaid palku kui tööhõive suurenemist .

Kuid kui eksport suureneb, siis peavad tootmisfaktorid - kapital ja tööjõud - majandussektorite vahel liikuma. Kuna eksportkaupade tootmine vajab palju kapitali ja teadmisi, siis vähendab see veelgi vajadust väheste oskustega tööliste järele.

Seega pole jutt sellest, et laienemine itta loob Lääne-Euroopas töökohti, muud kui vaid tühipaljas poliitiline retoorika.

Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org