Elektriga vaja targalt talitada

Lõviosa Eesti elektrist, 94%, toodetakse põlevkivist. Aastaks 2016 tuleb enamik Narva Elektrijaamade põlevkivil töötavatest seadmetest seisata, seega on viimane aeg otsustada. Muidugi soovime energiavarustust, mis oleks kindel ja soodne ning saastaks vähe. Varustuskindluses oleme täna väga heas seisus, ka hinna üle ei saa nuriseda. Eurostati andmeil oli elektri hind Eestis eelmisel aastal üks ELi madalamaid: liikmesriikide keskmisest umbes pool.

Mõistagi ei ole põlevkivielekter eriti keskkonnasõbralik. Aga kui asendaksime põlevkivi täies ulatuses näiteks keskkonnasõbralikuma maagaasiga, kannataks oluliselt tarnekindlus ning tõuseks hind. Tarnekindlus on vaieldamatult olulisim.

Tehniliselt oleksime võimelised ehitama tuumaelektrijaama ning seda ka käitama, kuid vaevalt enamik Eesti elanikest tuumajaama toetaks. Küsimus on ka see, kas Eesti Energial tasub teha 15-20 miljardi kroonist investeeringut.

Osalemine Leedu tuumajaama ehituses on Eesti Energia finantsinvesteering, mis lahendab küll Läänemere piirkonna probleeme, kuid ei taga otseselt Eesti varustuskindlust. Nimelt ei anna ELi elektrituru korraldus garantiid, et Leedus toodetav elekter kindlasti Eestisse jõuab. Kui nt Poola tarbija on valmis maksma rohkem, liigub elekter sinna. Eesti projektiks muutuks Leedu tuumajaama ehitus juhul, kui Eestile pannakse osalusega proportsionaalne vastutus ka tuumajäätmete eest. Sel juhul ühineksin pigem nende arvamusega, kes ütlevad, et parem siis juba Eestisse oma tuumajaam rajada.

Elektrit saab toota taastuvatest allikatest - turbast, tuulest ja jäätmetest. Varustuskindluse osas on need võimalused võrdsed põlevkiviga. Kaalukeeleks on küsimus, palju oleme nõus puhtama keskkonna eest maksma. Narva Elektrijaamades toodetava elektri hind on praegu 41 senti/kWh. Kuna taastuvallikatest toodetud elekter sellise hinnaga konkureerida ei suuda, on elektrituruseaduse alusel kehtestatud ostukohustus fikseeritud hinnaga.

Võrreldes Narvaga oli taastuvelekter selle aasta veebruarini 40 sendi võrra kallim ehk piltlikult maksis tarbija igale taastuvelektri kilovatt-tunnile 40 senti peale.

Veebruaris vastu võetud seadusemuudatus tähendab aga tarbijatele põhimõttelisi muudatusi. Alates 1. juunist esitatakse tarbijale arve, kus on täpselt kirjas, mitu senti kWh kohta on toetus taastuvenergia tootjatele. Samas tõuseb ka oluliselt taastuvelektri tootjatele makstav toetus. Taastuvallikatest toodetud elektrit võib uue seaduse järgi müüa kas otse põhivõrgule hinnaga 115 senti/kWh või saada toetust 84 senti/kWh. Kui elekter on toodetud turbast, jäätmetest, põlevkivigaasist või kuni 10megavatise koostootmisseadmega (olenemata kütusest), võib seda müüa põhivõrgule hinnaga 81 senti/kWh või saada toetust 50 senti/kWh.

Samas sätestab seadus, et uued tuulepargid toetust ei saa, kui Eestis toodetud tuuleenergia kogus ületab 400 GWh aastas. Tarbijatel tuleb mõne aasta pärast maksta toetusteks kokku umbes 600 miljonit krooni aastas ning hinnalisaks kujuneb ligi 8,5 senti/kWh.

Kui otsustatakse taastuvenergeetika toetamise üle, siis oleks igati loogiline, et ka siin kujunevad toetusmäärad arvutuste, mitte emotsioonide põhjal. Vastasel juhul viib tulevik meid keskkonnasõbralikku, kuid vähevalgustatud maailma, sest keskkonnasõbraliku elektri eest tasumiseks pole piisavalt jõukaid kodanikke. Eestile võimalusi valides ei tohi tootja kõrval ära unustada tarbijat.