Keegi ei taha Kreenholmi naisi tööle - Lohutu vaikelu Kreenholmi linnas Narvas

Järgmiseks proovime sisse saada suurde punasesse majja. "Obed. Lõuna," kostab üks laua taga istuv mees Glaskeki poes. Taandume. Järgmisest sissekäigust jõuame suurde, lausa hiiglaslikku pääslasse. Kümned inimkõrgused raudväravad, valvur klaaskapis, suur ja hämar ruum. Juba mitmendat korda sel päeval tunneme, et aeg on seiskunud. "Kuhu?" krigiseb valvuriproua hääl kommutaatoris. Kuulab küsimuse ära, suunab meid halli teise otsa, telefoniautomaadi juurde: "Helistage, seal on numbrid kirjas, see on tasuta," õpetab. Helistan. "No nii ei oska öelda, see sõltub asjaoludest, meil on ikkagi teistsugune tööstus," venitab endise sõjatehase personalijuht telefonis. Samas majas tegutsev elektroonikatööstuses ei tõsteta toru. Ilmselt lõuna.

Korraks mõtleme, et hüppaks läbi ka sotside kohalikust esindusest, asub sotsiaalabiametiga samas majas, kuid mida me neilt küsida oskaks?

Läheme parem õmblustööstusesse, vaatame, kas rätsepaid oleks juurde vaja. Eh, oleks see vaid nii lihtne, mingil hetkel kaob Tuleviku tänav maamunalt ning maja nr 6 jääb leidmata. Ei ole abi ka kohalikest. Üks neist teatab koguni, et Tuleviku tänava asemel on nüüd "Sjuur" tänav.

Vaikides keerame auto Venemaa poole. Mõtleme fotograafiga, kas Venemaalt saabunud ja piiriületusjärjekorras seisvaid kilekotituriste tasub pildistada. Pildistame hoopis üht musta-valgekirju kassi, kes nukralt piiril istub. Meie poolel.

Otsustame Kreenholmi minna. Teele jääb Andruse Hulgikaubanduse OÜ, kena maja kena raudaia taga. Kuna üks väravapooltest on lahti, sõidame sisse. Maja kõrval pargib suur, tõsiselt suur, uus must mersu. Maja ees suur, tõsiselt suur läikiv luksuslik kastikas. Mõlema numbrimärkidel tähed: POL. Uksel kolme nupuga fonolukk - buhhalter, sekretar, menedzer. Keegi ei vasta. Akendel on kardinad kõvasti-kõvasti ees. Lahkume üpris kiiresti.

Kreenholmi suured vabrikuhooned kerkivad juba kaugelt üle puude. Et taevas on pilvine, vahepeal sadas koguni lörtsi, jätab kompleks tontliku mulje. Sõidame väravast sisse. Hiiglaslikul territooriumil näeme vaid üht tõstukijuhti, kes, koni hambus, puuvillapakke ühest kohast teise veab. Mõned uhked autod, auklikud teed. Helistan ketrusvabriku juhatusse kuuluvale finantsjuhile ja palun tehase külastamise-pildistamise luba. "Ainult Matti (Kreenholmi soomlasest juht Matti Haaranjoki - toim.) võib lubada, saatke talle faks," vastab Aivar Melders. "Kuulge, me oleme siin teie territooriumil, sõidame autoga ringi, kuidas ma seda faksi saadan?" esitan rumala küsimuse, mispeale Melders annab Matti numbri. See aga ei vasta. Teeme veel mõned sünged stalkerlikud pildid ning lahkume.

"Kuda! A u vas propusk jest?" kärgib väravas seisev Falcki turvamees. Räägib veel midagi vene keeles. Veidi aja pärast tema viha lahtub, sest no tõepoolest, mis sa lollide ajakirjanikega teed, eks ole. Selgub, et väraval oligi miski keelusilt, kuid venekeelne. Hea silt, hoiab venelased eemal.

Pärast kosutavat einet otsustame linnapeale tere öelda. Linnapea sekretär naeratab ning palub meil oodata - meeril on külaline. "Te tahate Kreenholmist rääkida, jah?" uurib sekretär. Tunnistan pattu. "See on talle nii valulik teema. Kui te räägiks millestki muust… või äkki räägite hoopis linnasekretäriga?" pakub sekretär.