Tallinna börs diskrimineerib paganatest investoreid

Aastal 1992 otsustas Eesti hakata ka suurt reedet ja ülestõusmispüha tähistama - mis selles halba. Ega olnudki muud, kui suurel reedel - kalendris punane ka - olid eranditult kõik kauplused suletud. Paastuaja lõppakord või midagi sellist.

Mäletan seda hästi, kuna meie pere ei paastunud, samuti polnud meil traditsiooni toitu pikemaks ajaks varuks osta.

Mis sellest ikka enam meelde tuletada? Aga eile, esmaspäeval, tööpäeval, oli Tallinna börs suletud. Soomes, Rootsis ja mujalgi Euroopas olevat puhkepäev, pühade jätk, sellepärast. Ent mina ei saa loogikast aru, miks see peaks meile korda minema - meil on tööpäev, aga infrastruktuur ei töötagi nii nagu vaja.

Nõus, börs ei ole leivapood, mis peaks iga päev lahti olema. Ei juhtu midagi, kui ühe tööpäeva kauplemine seisab. Hinnad ei muutu, keegi kasu ega kahju ei saa.

Ent seda loogikat edasi arendades võiks kaubelda ainult üks päev nädalas, näiteks reedeti, nagu kunagi keeras külakese rahvamaja ette kindlal päeval avtolavka. Börsil seevastu ei juhtuks midagi: investorid jõuavad oma orderid sisse anda küll, tarkvara jõuab need omavahel kokku miksida - ja kõik saakski kärmelt nädalalõppu veetma minna.

Siit edasi arendades võiks börs töötada ainult nn optsioonireedetel, korra kuus - siis kui enam pääsu pole, kui tõepoolest börs töötama peab.

Ma ei tahaks kuidagi solvata usklike tundeid, aga praegu oleks justkui kergelt riivatud paganate tundeid.

Autor: Mati Feldmann