Äripäeva arvates on pangad konkurentidega
võidu laenukliente jahtides teinud karuteene nii endale kui ka klientidele -
võtnud endale liigseid riske kehva maksevõimega klientide enda külge sidudes
ning lubanud sellistel klientidel riskida kogu vara kaotusega. Niiviisi on
pangad kinnisvaraturu jaoks kellapommi juba tiksuma pannud.
Pangad on konkurentidega võidu laenukliente jahtide teinud karuteene nii endale, klientidele kui Eesti majandusele.
Tänase Äripäeva kaanelugu "Iga kolmas eluasemelaen riskantsem kui lubatud" räägib pankade äärmiselt lõdvast distsipliinist eluasemelaenude väljastamisel. Nimelt selgub Ühispanga käitumist 2005. aasta neljandas kvartalis uurinud magistritööst, et iga kolmas sel ajal Tallinnas antud eluasemelaen oli riskantne.
Pangast said paljud laenu väiksema omaosalusega kui tingimused lubasid. Ehkki pangad olid niigi vähendanud omaosaluse määra kümnendikuni (20% vanema eluaseme puhul), läksid pangad sellestki nõudest ise ringi, pakkudes uut toodet - nn koduvahetuslaenu.
Umbes veerandile mainitud ajal laenuvõtnuist käis laen tegelikult üle jõu - pank pidas laenukõlbulikuks juba neid, kelle sissetulek algas 5000 kroonist kuus.
Laenu anti ka inimestele, kel vanust laenutähtaja lõppemisel juba 70, ehkki samas on reegel, et laen saaks enne makstud, kui inimene pensionile jääb.
Probleem pole niivõrd neis Ühispanga 2005. aasta lõpul antud laenudes - kinnisvara hinnad siis veel tõusid -, vaid selles, et samasugust tegevust harrastavad pangad (ja mitte ainult Ühispank) rahumeeli edasi.
Ent praegu on kinnisvara müügiperiood pikem, inimestel on järjest raskem oma senist eluaset müüa. Pangad ei saa pikendada laenupuhkust lõputult ja ühel hetkel on kliendi vara kiirmüügis. See hakkab kinnisvara hindu alla tooma. Ja klient võib olla silmitsi tõigaga, et tema vara väärtus on väiksem kui võetud kohustus panga ees.
Pangad on oma reeglitest mööda hiiliva laenupoliitikaga toitnud nõudlust kinnisvaraturul ja sellega kinnisvararallit tagant tõuganud.
Pangad ei saa küll aega tagasi kerida, ent nad võivad oma käitumist muuta - lõppkokkuvõttes on võitja ju mitte see, kel on konkurentidest rohkem laenukliente, vaid see, kel on konkurentidest maksejõulisemad kliendid. Selleks ei tule oma toodetest koduvahetuslaenu välja praakida, vaid anda seda tõepoolest neile, kes suudavad laenu tagasi maksta ka juhul, kui vana eluaset kohe maha müüa ei õnnestu.
Senist taktikat jätkates lõhkeb lõpuks ka juba tiksuv pomm. Pankadest saaksid küll suurimad kinnisvarafirmad Eestis - nagu Vene kriisi ajal, siis oli mõnel pangal ka oma piimakombinaat -, ent need meenutaks rohkem kinnisvara surnuaedu ja Eesti majandusele saabuks leinaaeg.