Amsterdam - üheaegselt soliidne ja paheline

Läbi aastasadade on Amsterdami linnaplaneerijatel jätkunud head maitset ja originaalseid ideid. Linna süda on säilitanud stiilselt autentse õhkkonna - kitsad tänavad, kümned kilomeetrid kanaleid sadade romantiliste sildadega, mille ääres vaid A'damile - nii kõlab linna nimi lühemalt - omased punastest tellistest pikaksvenitatud ja lõbusate katuseharjadega hooned.

Amsterdami armastatakse mitmel põhjusel - olgu siis selleks punaste laternate kvartalite keelatud nauding, täissuitsetatud coffeeshop'ide ebareaalsena näiv menüü, ohtlikult kaleidoskoopilisse maailma viivad maagilised seened või midagi hoopis teistlaadset - kohvikukultuur, Euroopa suurim muuseumide valik, boheemlaslik õhkkond, imelised kanalid, ajaloo- või kunstihuvi.

Hollandlasi peetakse tolerantseteks ja vabameelseteks, kellel pole tabuteemasid. Juba põgusal tutvumisel võib hollandlane üllatada teemadevalikuga, mille äärmuslik vabameelsus paneb tüüpilise põhjamaalase varjatult õhku ahmima. Õnneks oskame me kõik oma emotsioone vaos hoida.

Coffeeshop'ide menüüd tuleb alati spetsiaalselt küsida, see ei tohi letil ega laual niisama vedeleda, sest narkootilisi aineid ei tohi reklaamida.

Leti alt ulatatud menüü on äärmiselt omapärane: white widow, bubblegum, willie nelson, mr nice, aga ka special cake ja special hot chocolate. Viimastega on alati see häda, et oodatud mõju saabub alles paari tunni pärast ning ootamine on pikk - sageli ei ole piisavalt kannatust ja üledoos on kerge saabuma.

Meelemürkide kerge omandamise võimalus hoiab loodetavasti ära illegaalse narkokaubanduse - vähemalt lubatud produktide osas. Linna kõige pahelisemas kvartalis piisavalt aeglaselt ringi jalutades võib ilmeksimatult ära arvata, millistest ümara näo ja süsimustade juustega immigrandi välimusega tüüpidest möödudes sulle justkui muuseas sosistatakse peamiselt filmidest ning ajakirjandusest tuttavate äärmiselt ohtlike ainete nimesid.

Seetõttu tundub vähemalt esmalt, et huvi korral on ükskõik mis narkootikumi omandamine lihtne. Tegemist võib aga olla maskeerunud politseiniku või distantsilt potentsiaalset ostu-müüki jälgiva seadusesilmaga. Ja ärge lootke, et seaduslikul viisil omandatud kraami omamine ja tarbimine on lubatud mujal kui Hollandis.

A'dami kõige vilkam ja intrigeerivam ööelu käib linna peaväljakult - Damilt - mõnesaja meetri kaugusel, kus õhtupimeduses annab tooni punakas valgus. Vaatepilt on muinasjutuline - kitsas kanalitänav sildade, vanaaegsete tänavalaternate, paljude reklaamide, soliidse kiriku ning punakate tuledega. Iga punase valgusti all teeb keegi oma tavapärast tööd.

Öine kvartal kihab - võiks arvata, et vähemalt 95% ringijalutajaid on turistid, kes lihtsalt tutvuvad Amsterdami ühe kuulsaima vaatamisväärsusega ilma suurima soovita praktikas pakutavat järgi proovida.

Peab ikka kõvasti tänavatel ringi jalutama, enne kui näeb mõnda meest punaste laternate alt pelglikult sisse astumas (kuigi huvi tundjaid ja hinnaküsijaid on palju) või siis välgukiirusel uksest väljumas.

Lõbuteenuseid pakkuvaid tütarlapsi võetakse kui ettevõtjaid, kes müüvad oma teenust ja oskusi. Nad maksavad renti, riigimakse, neil on sotsiaalsed garantiid, tervisekindlustus ja õigus pensionile. Sutenööre ja lapsprostituute kimbutab vähemalt teoorias tööpuudus, sest miks peaks minema nurgatagusesse kohta, kui on olemas kindel, turvaline ja legaalne võimalus?

Akendel kliente võrgutavad tütarlapsed on Hollandi lõbutööstuse silmatorkavaim haru, kuid mitte suurim, sest nii teenib leiba vaid viiendik prostituutidest. Lisaks on veel bordellid, eskortteenused ja kodus töötajad. Suur osa prostituutidest on tööloata välismaalased ning esindatud on kõik rassid.

Autor: Eneli Ivask