Koht elamiseks: Varnja

Teet Reier 07. mai 2007, 00:00

Varnja on viimane Peipsi-äärsete külade reas, siit edasi tulevad vaid soised alad, mis Emajõe suuet ümbritsevad. Koht, mis on kuulus oma sibulate poolest, tähistab tänavu oma asutamise 425 aastapäeva. Kogu selle aja on siin elanud vanausulised, kes tänini püüdlikult oma usku ja kombeid hoiavad.

Mujalt Eestist siia saabujat tervitab tüüpiline ridaküla, kus hooned kahel pool peatänavat. Aga hooned ise on sootuks teistsugused. Tüüpiline on suur ja ruumikas kivimaja, kus sama katuse alla on mahutatud ka majandusruumid ehk kohalikku väljendit kasutades dvor.

Ilma selleta pole ühtegi õiget maja.

Majad on enamikus kohapeal põletatud punasest tellisest või siis maakividest. Ja laotud väga korralikult, tihti lisatud ka ehisdetaile, nagu sakilised karniisid ja aknaraamistused. Eriti heaks näiteks on siin kunagise ehitusmeistri Saveli Fomini maja, mille ehitust olevat lapselaps Daisija Borodkova sõnul alustatud juuni alguses ja oktoobris oli hoone juba katuse all.

Saveli ja tema töömeeste oskused olid hinnatud mujalgi. Üldse olid Peipsi-äärsete külade mehed hinnatud müüriladujad. Sellest aga lähemalt eraldi loos.

Aeg on toonud ka Varnjasse uusi materjale. Ilusat üldvaadet varjutavad pisut inimeste erinevad võimalused. Näiteks on osa vanast palkmajast kaetud väljast rohelise plekiga, teine pool aga jäänud selliseks, nagu ta on. Või siis on kena tellismaja üks sein laotud ilmetust Narva plokist.

Selle kahe aasta jooksul, mis on möödunud viimasest käigust siia külasse, on kerkinud hämmastavaid uustulnukaid.

Väga kummaliselt mõjub näiteks uus palkmaja, mida ei lubatud küll ehitada järvele lähemale, kui on teised tänavaäärsed majad, aga omanik on selle puudujäägi korvamiseks lasknud kaevata kanali järvest majani.

Ilmselt et saaks paadiga treppi sõita.

Kui talved möödusid meestel põhiliselt kala püüdes, siis varakevadel korjasid nad oma tööriistad kokku ja sõitsid ehitama. Lisaks Eestile võib nende laotud hooneid leida Riiast Moskvani.

Külaskäik Peipsi-äärsesse Varnja külla võimaldab saada täpsemat lisa napile infole, et sealsed mehed olid sajand tagasi hinnatud müüriladujad. Eriti hästi olevat nad hakkama saanud maakivi ja tellisega.

Seda kinnitab ka Zoja Kutkina, kes veab kohalikku külaelu ja muuseumi. "Teada on, et ehitama sõideti Riiga, Tallinna, Peterburi ja isegi Moskvas olevat käidud. Rääkimata siis lähematest kohtadest. Üks selline mees, kes tollal ehitusbrigaadi juhtis oli, Saveli Fomin.

Tema ehitatud on ka Varnja vanausuliste kirik," teab ta rääkida.

Meister Saveli kohta oskavad pajatada tema lapselapsed, Tallinnas elav Aleksandra ja juba kolmandat aastat Varnjas vanaisa majas elav Daisija. Säilinud on õnneks ka natuke pildimaterjali: Laekvere kooli, Tarvitajate ühisuse hoone ning Koosa meierei ehitusest, samuti on pildile pääsenud Simuna rahvamaja ehituslepingu allkirjastamine.

"Vanaisa oli suurepärane ehitusmees, samas kirjaoskamatu, aga kuna tegemist oli suurte tööde ja lepingutega õpetas üks töömeestest teda allkirja tegema," meenutab Daisija. "Üheks tähelepanuväärsemaks tööks oli tal kindlasti Luuga katedraali ehitus Venemaal."

Ka Fomini enda 1911. aastal ehitatud elumaja peegeldab suursugust joont ja kaunist müüritööd. Külalistetoa lagi on justkui pärit pigem mõnest mõisahoonest kui tavalisest elumajast. "Algselt oli lagi ka maalitud lilledega ilustatud, aga pärast tulekahju värviti see lihtsalt valgeks," lisab Daisija. Kuna pere oli suur, oli vanaisal kokku kolm maja.

"Vanaisa ehitatud kohalik kirik on heaks näiteks töö kvaliteedist. Hoone, mis sajand tagasi ehitati madala järveäärse maa peale palkidest parvedele, ei näita küll mingeid vajumise märke," on Daisijal põhjust uhkust tunda.

Fotod: perekond Fomini erakogu

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:31
    Otsi:

    Ava täpsem otsing