Vesi majja, solk välja

Mitte kõikidel pole võimalust soetada vast valminud ja kõigi mugavuste ning liitumistega eramut. Eriti maapiirkondades on endiselt palju maju, kus kasutusel kuivkäimla ja vett saadakse kas oma puur- või koguni salvkaevust.

Millised lahendused oleksid teatud tüüpjuhtudel vee majja ja solgi välja saamiseks kõige sobivamad?

Uurisime seda inimestelt, kes taoliste probleemidega iga päev tegelevad. Lahendusi aitavad leida ASi Lavateir osakonnajuhataja Olev Vahtras ja Uponor Eesti OÜ tooterühma müügijuht Rein Pirnpuu.

Siiski tasub lisada, et iga hoone veevarustuse ja kanalisatsiooni teostamine vajab projekti ning ilma asjatundja abita seda korraldada ei tasu. Samuti olenevad hinnad tööde mahukusest ja kasutatud materjalidest.

Olev Vahtras: Kaevu ja maja vahele tuleb paigaldada veetorustik, veepump, hüdrofoor, sulgarmatuur, elektriühendused.

Arvestada tuleb pumba tootlikkuse, imi- ja tõstekõrguse, kaevu veemahu ja tarbimisharjumustega. Reovee ärajuhtimiseks tuleb paigaldada mahupaak või uurida imbsüsteemi paigalduse võimalust. Teavet ja loa süsteemi ehitamiseks saab kohalikust linnaosa- või omavalitsusest.

Rein Pirnpuu: Tarbevee salvkaevust majja toomiseks võiks kasutada polüetüleenist surveveetoru välisläbimõõduga 32 mm. Selline veetoru paigaldatakse allapoole pinnase külmumissügavust. Kui toru paigaldus eelnimetatud sügavusele ei ole võimalik, tuleb kasutada soojenduskaabliga varustatud eelisoleeritud veetoru.

Olev Vahtras: Tuleb tutvuda liitumispunkti väljaehitamise võimalustega. Positiivse vastuse korral tellida projekt, kooskõlastada liitumine ja paigaldada torustik.

Rein Pirnpuu: Kui veetrass on lühem kui sada meetrit, on otstarbekas kasutada eelisoleeritud toru, milles kaitseb vett külmumise eest isereguleeruv kaabel. Kaabli nimivõimsus on 10 W/m ja toitepinge 230 V. Sellise eelisoleeritud toru meetrimaksumus on 350 krooni.

Olev Vahtras: Ilmselt on, veetarbimine suureneb kindlasti. Arvestada tuleb inimeste harjumustega (kui pikalt duši all käiakse, vannikasutamine, kui tihti sauna köetakse jne). Jällegi tasuks kaaluda imbsüsteemi ehituse võimalusi. Paagi suurusest oleneb ka tühjendamise sagedus.

Olev Vahtras: Isiklikus majas võib torud panna sinna, kuhu vaja (kanalisatsioonitorul jälgida kallet). Määravaks jääb ju ikkagi ilu (peidetult on ilusam).

Vältida tuleb külma ligipääsu või siis tuleb toru soojustada (kindluse mõttes elektrisoojenduskaabel lisaks, sest seisev vesi külmas ruumis isoleerituna külmub ikka). Kanalisatsioonitorustiku paigaldamisel põranda lahtivõtmisest ei pääse.

Olev Vahtras: Torustiku paigalduse sügavuse määrab ära üldjuhul külmumise sügavuspiir, mille paneb paika toru läbimõõt, pinnase struktuur ja talvine keskmine temperatuur (piirkonniti on need erinevad). Täpsemalt määrab selle juba projekteerija vastavalt lähteandmetele. Tavapäraselt paigaldatakse veetorustik vähemalt 1,5 meetri sügavusele. Kanalisatsioonitorustik vähemalt meetri sügavusele.

Siis ei ole külmumisjuhtumeid esinenud (kuigi kanalisatsioonitoru ummistuse korral võib see ka külmuda). Õhku, aga ka pinnasesse (kui pole võimalik saavutada vajalikku sügavust) paigaldatavad torud isoleeritakse (olemas on vastavad isolatsioonimaterjalid) ja paigaldatakse elektrikütte kaabel. Ehitusnormides on kirjas, millise läbimõõdu ja koostisega isolatsioon tuleb paigaldada.

Rein Pirnpuu: Sageli on oht, et vesi torus võib külmuda juba majja sisseviigul (näiteks tuulutatava põrandaaluse puhul). Sellises külmaohtlikus kohas võib kasutada veetoru kaitsekoort. Kaitsekoor on varustatud soojenduskaabliga ja see järelpaigaldatakse toru külmumisohtlikule osale .

Kaitsekoore soojenduskaabli ühendused on paigaldusvalimis ja see ühendatakse pistikuga vooluvõrku, kusjuures pistikupesa peab olema kaitstud lekkevoolukaitsmega.

Näiteks 5 m pikkune kaabliga paigaldusvalmis kaitsekoor Uponor Mantle maksab 4500 kr.

Olev Vahtras: Elamus (kindlasti korterelamus, kuna püstiku ja keldrimagistraali torustikud on ühiskasutuses) võib torustikud renoveerida, kui ei muudeta asukohtasid, mõõtusid, tarbijate hulka (see ka lihtsam variant). Vastavalt töödele on vajalik teha ka projektimuudatused või suuremate muudatuste korral täielik renoveerimisprojekt.

Eramusisese torustiku renoveerimisel ei ole projekt esmase tähtsusega, kuigi selle alusel on pärast hea remonttöid teha või rikkeid kõrvaldada. Samuti tuleb see kasuks maja müümisel uuele omanikule.

Olev Vahtras: Kui pinnas on vesine, pole veel kuskile imbuda. Lihtsalt tuleb mõned prooviaugud kaevata ja vaadata vee seisu. Samuti ei kannata imbväljakut teha paepinnasele, kui täidet on vähe. Imbsüsteemi paigalduseks tuleb kindlasti luba küsida. Milline süsteem konkreetses olukorras sobib, seda tuleb arutada juba imbsüsteemide müüjaga.

Rein Pirnpuu: Elamu reovee käitlemiseks on mitu võimalust. Kuna tegemist on vana majaga, millel ühiskanalisatsiooniga liitumise võimalus puudub, peab reoveed koguma kinnisesse mahutisse või ehitama imbväljakuga või imbväljakuta puhastussüsteemi. Kõikidel juhtudel peab majas olema ka kanalisatsiooni tuulutus.

Lihtsaim moodus reoveest vabanemiseks on koguda see maja läheduses paiknevasse kogumismahutisse. Mahuti paigaldatakse hoonest vähemalt viie meetri kaugusele..

Täituvuse kontrollimiseks on võimalik kasutada spetsiaalset mahutisse paigaldatavat alarmseadet. Mahutit tühjendatakse komplektis oleva toru kaudu, millel on ühendus ka majast väljuva 110 mm läbimõõduga kanalisatsioonitoruga

Reoveemahuti ankurdatakse kaevikusse valatud betoonplaadile või spetsiaalsete plastist ankurdusplaatidega.

Hajaasustusega piirkondades saab rajada imbsüsteemiga reoveepuhastussüsteemi, mis koosneb septikust ja filterväljakust.

Septikus toimub reovee setitamine ja filterväljakus setitatud reovee bakteriaalne puhastamine.

Filterväljaku pikkus on tavatingimustes 15 meetrit ja selle ehitamiseks kasutatakse sõredat materjali (näiteks killustikku) või spetsiaalseid plastist valmistatud mooduleid. Sellise imbsüsteemi rajamise peab eramu omanik kohaliku omavalitsusega kooskõlastama.

Näiteks Uponor Sako 3 väikepuhasti on mõeldud ühe eramu kuni viieliikmelise pere heitvete puhastamiseks.