Rahu, ainult rahu!

Üle-eelmise nädala šokk on möödas. Ka see, et kui ma tuttavat venelast näen, mis ma siis talle ütlen ja mis tema mulle ütleb. Ütlesime muide oma tavalisi sõnu, aga pilgu pöörasime maha. Piinlik oli juhtunu pärast. On aeg tunnistada, et säärased sündmused pidid kord demokraatlikus riigis tulema. Ja õhk on kuidagi puhtam.

Enam ei saa keegi meist mööda vaadata tõsiasjast, et üks sügav lõhe Eestis läheb ajalooarusaamade ja keele järgi. Paljud inimesed on viimasel ajal tunnistanud, et nad ei saa aru, mis asi see meie integratsioon ikka on. Sellisel viisil, nagu integratsioon toiminud on, ei ole ta läbi kukkunud. See on olnud eelkõige eesti keele õpe neile, kes meie keelt emakeelena ei kõnele. Mis keeles anti Tallinnas neljapäeva ööl intervjuusid? Eesti keeles. Mis keeles jagasid seletusi need, kes Tallinna kesklinnas autosignaali kasutasid? Eesti keeles.

Praegusel segasel hetkel arutatakse uute imekallite projektide üle, näiteks venekeelne riigitelevisioon. Kes seda tegema ja vaatama hakkab? See ei ole mõistlik. Venemaa televisioon on lihtsalt huvitavam. Puldinupule ei ulata igas neljandas Eesti peres valitsuse käsi vajutama.