Šeigid ja roheline paradoks

Eriti muutis USA oma seisukohta pärast Kyoto protokolli tagasilükkamist, aktsepteerides isegi seda, et ÜRO peab organiseerima tulevased läbirääkimised.

Kuigi kokkulepe kujutab endast enamat, kui alguses võinuks oodata, ei osalenud selles mitmed olulised riigid. Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Mehhiko kirjutasid alla, kuid paljud, sh Aasia tiigrid ja enamik Euroopa riike, ei teinud seda hoolimata oma suurest panusest maailma atmosfääri saastamisse.

Lisaks neile ei osalenud kokkuleppes naftašeigid ja teised fossiilsete kütuste tootjad, kes lõppkokkuvõttes kontrollivad atmosfääri paisatava süsiniku hulka.

Kui suured tarbijariigid ja enamik tootjariike ei ühine kokkuleppega vähendada CO2 heitmeid, on see kokkulepe kasutu.

Kui riigid otsustavad heitmete hulka vähendada, peavad nad vähendama fossiilsete kütuste, eriti nafta tarbimist.

See langetab kütuste hinda, stimuleerides teisi riike veel rohkem tarbima, kui nad muidu teeksid.

Riigid, mis oma heitmeid vähendavad, subsideerivad tegelikult oma konkurentide kasvu, pruukimata tingimata vähendada üleilmse soojenemise kiirust.

Osalevate riikide ohverdused leevendaksid CO2 probleemi ainult siis, kui fossiilsed ressursid, mida nad ei tarbi, jäävad maa alla.