Kes iganes Eesti oma tuumajaama projekti
arendama hakkaks, põrkuks ta ületamatuna tunduvale vastuseisule.
Põhjuseks on NIMBY printsiip - lühend sõnadest not in my back yard ehk mitte minu tagaaeda. Isegi kui referendumil valdav enamus Eesti elanikkonnast arvaks, et Eesti võiks ja peaks saama tuumariigiks, siis tuumajaama asukoha valik suvalisse Eesti regiooni vallandaks tõenäoliselt kohalike elanike meeletu protestilaine.
Selle tunnistuseks on mitmed läbikukkunud projektid, näiteks uute prügilate rajamine Ääsmäele ja Lagujale ning hetkel veniv AS Steri steriliseerimistehase käivitamine Alliku külas. Tuumajaama asukoha määramisega läheks samuti ja hullemini veel, sest protestijateks oleksid tõenäoliselt mitte ainult kohalik külarahvas, vaid kogu regioon.
Ilmselgelt on väga paljude arendusprojektide autorid Eestis alahinnanud kohalike elanike arvamuse tähtsust. Keskkonnamõjude hinnangu tulemusi tutvustavad keskkonnaeksperdid ei tunne suhetekorralduse põhialuseid, viidetes külaelanike puudulikule haridustasemele. See valab õli tulle ning tekib ületamatu konflikt.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Lisaks sellele mäletavad kõik Eesti 30-aastased ja vanemad inimesed selgelt fosforiidisõda. Uute arendusprojektide vastu koondumine taaselustab aastakümnete tagused tunded ning veenab, et seistakse õige asja eest. Mäletan ise Tartu Ülikooli nõukogu istungit 1988. aastal, kui raamatukogu direktor "tõestas ära", et hotelli rajamine raamatukogu vahetusse lähedusse on lubamatu: lugematu autodevool hotellini ning sellest lähtuvad heitgaasid põhjustavat ajalooliste ürikute hävimist. Esitlus teenis tugeva aplausi.
Täiendava ohuna uutele projektidele võib veel välja tuua paljude kohalike elanike suhtumise äritegevusse üldiselt. Teadmine, et mujalt pärinev ärimees rikastub kohalike arvel ning lisaks põhjustab keskkonnariske, võib osutuda kohalikele emotsionaalselt laastavaks.
Kuidas arendada kohalike elanikega suhtlemise kultuuri?
Esiteks, arendusprojektide autorid peaksid kaasama kohalikud elanikud ja muud huvigrupid samast hetkest, kui tekib kindel mõte projekt realiseerida. Kohene põrkumine teravale vastuseisule mingis piirkonnas võib olla kõige kriitilisem asukohavaliku parameeter, ükskõik kui soodsad ka majanduslikud eeldused ei ole.
Teiseks, uusi projekte on võimalik käivitada ainult eeldustel, kus kohalikud elanikud ja muud huvigrupid tunnetavad projektist pigem kasu kui kahju. See aga tähendab, et ettevõtja peaks osa investeeringust suunama kohaliku elu parendamisse. Loodavad töökohad ning kohaliku omavalitsuse poolt saadavad maksud ainuüksi võivad osutuda ebapiisavaks, ettevõtja äriplaan võiks lahata paljusid kohalikke sotsiaalseid aspekte - teede kvaliteeti, ühistransporti,
ja teenindussfääri infrastruktuuri arengut.
Kolmandaks, kohalikud elanikud on valinud omavalitsuse ning selle rolli ei tohi alahinnata - iga omavalitsusjuht soovib saada taasvalituks ega aita kaasa valijaskonna hulgas ebapopulaarsete otsuste tegemisele.
Neljandaks, ei tohi mööda minna keskkonnaorganisatsioonidest. Isegi väga hoolikalt läbi viidud keskkonnamõjude analüüs on kohalikul tasandil põrmustatav, kui projekti suhtes negatiivse sõnavõtuga esineb prominentne keskkonnaaktivist.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Paremini saadakse kohalike elanike nõusolek piirkondades, kus ettevõtlus on juba põhjustanud olulist keskkonnamõju. See on üks arendustegevuse paradokse: ettevõtte loomine, mille mõju uues piirkonnas oleks ümbruskonnale suhteliselt minimaalne, võib põhjustada juba ülekoormatud piirkonnas väga olulisi keskkonnamõjusid. Samas on kohalike elanike nõusolekut lihtsam saada juba arenenud tööstuspiirkonnas.
Tuumajaam aga on niivõrd suuremahuline ettevõtmine, mille puhul mingi regioon ja selle elanikud peaksid kinnitama: jah, me nõustume tuumajaama rajamisega kindlaksmääratud piirkonda. Kuigi tänapäevaste uute tuumajaamadega seonduvad riskid on minimaalsed, ei saa keegi kunagi öelda, et riskid puuduvad. Mistahes jõuga aga kohalike elanike positiivset suhtumist ei saavutata.