Frankfurdi autonäitus on kindlasti Euroopa
massiivseim. Kaheksas hallis ja osadel ka kahel korrusel, näidatakse kogu
automaailma olevikku ja tulevikku ning kui aus olla siis väga vähesel määral ka
minevikku.
Näitus ise on nii massiivne, et üks kolleegidest mõõtis elektroonilise abimehega esimese päeva kilometraažiks tervelt kolmteist. See pole palava autofännist fotograafi oma, vaid iga külastaja peab sellist ringitrampimist taluma. Samas on nii, et kuigi kontsepte oleks võinud rohkem olla, on ikka vaatamist küllaga ja uudised võtavad aeg-ajalt suu lahti.
Kõige suurem kisa ja kära on raudselt kohalike ehk Saksa autotootjate boksides. Suurimaid uudiseid on neis pea võimatu pildistada, sest saksakeelse pressi tunglemine on segane. Kahtlemata läheb see kõigile avatud päevadel veelgi hullemaks.
Teise koha kisa-kära eest saavad Itaalia tootjate hallid. Uudiseid justkui poelgi, kuid seal võidavad fotograafide südamed pikajalgsed näitsikud.
Tähelepanu köidavad ka pilusilmsed fotograafid, kes ei üritagi autodest üldpilti saada vaid pildistavad detaile. Olgem ausad, need ei ole ajakirjanikud, vaid Hiina autotööstuse spioonid.