Palgast kinnipidamise ulatus on piiratud seadusega

Palgaseaduse kohaselt sätestab palgale sissenõude pööramise ulatuse täitemenetluse seadustik. Sissenõude pööramise ulatuse osas tuleb lähtuda seadustiku paragrahvist 132, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa kuu palga alammäära või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Arvestades 2007. aastal kehtivat palga alammäära, peab töötajale pärast kõikide palgast kinnipidamiste teostamist jääma kuupalgana väljamaksmisele vähemalt 3600 krooni või tunnipalgana vähemalt 21 krooni ja 50 senti.

Kui töötajal on ülalpeetavaid, suureneb palgast mitte kinnipeetav summa 1/3 võrra iga ülalpeetava kohta. Tavaliselt on ülalpeetavad töötaja alaealised lapsed, kuid need võivad perekonnaseaduse kohaselt olla ka töövõimetu abikaasa, abivajavad vanemad, vanavanemad, lapselapsed, vennad ja õed ning teised perekonnaliikmed.

Mõeldud on ülalpeetavaid, kellele töötaja maksab faktiliselt elatist. Kohtutäituri poolt tööandjale saadetavas arestimisaktis peab täitur märkima ka talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa.

Kui töötaja palk on kinnipidamisele mittekuuluvast osast suurem, võib seda ületavast kuni viie palga alammäära suurusest osast arestida 2/3, seda ületavast sissetulekust aga kogu sissetuleku tingimusel, et arestitav osa ei ületaks 2/3 kogu sissetulekust.

Palgast kinnipidamiste teostamine on muutunud selgemaks, kuid samas on vähenenud tööandja poolt töötaja palgast kinnipeetava osa suurus. Töötaja palgast kinnipidamiste teostamisel peetakse kõigepealt kinni seaduse alusel kinnipidamisele kuuluvad maksud ja seejärel täitemenetluse seadustiku alusel kinnipidamisele kuuluvad summad.

Pärast viidatud kinnipidamiste teostamist ei pruugi töötaja palgast enam piisata muude tööandja kasuks tehtavate kinnipidamiste teostamiseks (väljatöötamata puhkusetasu, avanss, töötaja tekitatud kahju jm). Eeltoodud põhjustel suureneb ilmselt tööandjate töövaidlusorganile esitatud nõuete arv, milles tööandjad soovivad töötajatelt summade väljamõistmist, mille kinnipidamine töötajate palgast (ja lõpparvest) ei ole olnud võimalik.