Areng sünnib tasakaalust
Eelmisel nädalal Tartus toimunud rahvusvahelise keelekonverentsi pöördumises kutsuti üles looma Eesti rahvusliku kõrghariduse kontseptsiooni ja viidati bakalaureuseõppe (kõrghariduse esimese 3 aasta) võõrkeelsete õppekavade arendusega kaasnevale ohule eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkusele. Diskussioonis Katariina Kolledži üle seistakse ühelt poolt Eesti haridus- ja keelepoliitika ühtsuse ja teisalt venekeelseile noortele kõrghariduse tagamise eest. Sel taustal on sobiv hetk küsida, millised on Eesti riigi ja Eesti ülikoolide eesmärgid meie kõrghariduses.
Eesti keele ja kultuuri, aga ka kogu Eesti riigi jätkumise olulisim nurgakivi on eestikeelse hariduse järjekindel ja süsteemne arendus. Riik peab kindlustama kodanikele eestikeelse hariduse lasteaiast kuni doktorikraadini välja. Eesti ühiskonnas elab kõrvuti eestlastega suur venekeelne, enamjaolt ka välispäritolu elanike grupp. Toimiva riigi jaoks on hädavajalik siduda ühiskond üheks tervikuks ning eesti keelel on selles sidususes oluline roll. Gümnaasiumihariduses on alustatud järkjärgulist üleminekut eestikeelsele õppele, Eesti kõrgharidusasutused ei tohiks sellises situatsioonis eraldiseisva eesti ja vene kõrghariduse soodustamist endale lubada. Kui ülikool lubab õppida vene keeles, lükkab ta eesti keele õpetamise üliõpilase tulevase tööandja õlule. Kui venekeelne üldhariduskool ei anna lõpetajatele piisavat keeleoskust ning avalik-õiguslikus ülikoolis on täies mahus venekeelne kõrgharidus, satub ülikoolilõpetaja hiljem olukorda, kus tööandja või ka riiklik järelevalve hakkab nõudma tööks vajalikku eesti keele oskust. Selle puududes võib inimene kaotada töö või ei pruugi hariduse ja võimete kohast tööd leidagi. Mida hilisemaks lükkame eestlaste ja venelaste koos õppimist ja tegutsemist, seda suurem on oht, et kaks kogukonda jäävadki elama teineteise kõrval, kuid mitte koos.
Ülikool peab pakkuma muukeelsele noorele toimivat tugisüsteemi - täiendavaid keeleõppe võimalusi, toimivat nõustamisteenust. Riiklikult rahastatakse ka tasandusaastat, nn keeleaastat noortele, kes eesti keelt kõrghariduse omandamiseks piisavalt ei valda. Toetan haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase algatust laiendada keeleaasta sihtgruppi, kuni muukeelne gümnaasium annab kõigile lõpetajatele nõutava eesti keele oskuse.
Toetades eestikeelset kõrgharidust, peame samas vältima selle kapseldumist ja toetama üliõpilaste mitmekeelsust. Meie akadeemiline kogukond on väike, kuid rahvusvahelise koostööta teadus ei arene. Rahvusvaheline keskkond kontrollib ka ülikoolide kvaliteeti.
Bakalaureuseõppes suureneb lühiajaline akadeemiline mobiilsus võõrkeelsete õppeainete, ja moodulite vormis, külalisõppejõud peavad loenguid auditooriumile sobivaimas keeles, õppekirjandust pakutakse mitmes keeles jne. Ülikoolide rahvusvahelist konkurentsivõimet silmas pidades tuleb ennekõike edendada just võõrkeelset magistri- ja doktoriõpet, laiendades ülikoolipere hariduslikku mitmekesisust ja siinse teaduse konkurentsivõimet. Sellises jaotuses ei ole midagi uut ega avastuslikku: Euroopa ülikoolide õppekavad jagunevad õppekeelelt paljuski just nii.
Mitmes keeles paralleelsete bakalaureusetaseme õppekavade ülalpidamiseks pole Eestil aga raha ega inimesi. Väikeriigid peavad paratamatult otsima tasakaalu rahvuskeelse ülikooli ja rahvusvahelise teaduskeskuse vahel. Ka Eestil tuleb töötada eestikeelse hariduse, kõrghariduse koostöövõime ja rahvusvahelise konkurentsivõime nimel. Eesti ülikoolid peaks selleks tegema reservatsioonideta koostööd.
Autor: Birute Klaas