Dvigatelist saab Ülemiste City

Vana ja säilitamist vääriv arhitektuuripärand saab Ülemiste Citys uue elu, osa nõukaaegsetest ehitistest peab aga jäädavalt lahkuma, andes teed moodsatele büroohoonetele, kaubanduspindadele, korteritele jne.

Kuigi uute ja korrastatud hoonete vahetus naabruses asuvad veel mahajäetud ja tühjust täis tootmishooned, jõuab Ülemiste City arendamisprotsess peatselt ka nendeni, neelates nad oma hiiglaslikku kõhtu ja sülitades välja põhjalikult muutunud ja uude linnaasumisse sobivad asukad.

1990ndatel hakkas Tallinn järjest enam omandama postindustriaalsele linnale iseloomulikke jooni. Üheks selliseks jooneks on linna tööstusettevõtete sulgemine ja mujale kolimine, mis annab maad korteritele ja büroohoonetele.

Selle käigus jäid paljud tööstushooned järelevalveta, neid rüüstati ning nende seisukord ei ole enam kuigi kiita. Üks suuremast rüüstest pääseja oli vagunitehas Dvigatel tänu oma järjepidevale toimimisele.

Dvigateli tehase asutasid 1898. aastal Riia ja Tallinna töösturid. Vabriku loomine oli otseselt seotud Venemaa raudtee-ehituse elavnemisega Siberis ja Hiinas. 1898. aasta jooksul valmis ülikiires tempos 220 hoonet.

Tehase krunt oli 80 ha suurune ning nelja kilomeetri pikkuse paekivimüüriga ümbritsetud. Tehasel olid oma saeveski, ratta-, puutöö-, malmi- ja vasekoda, maalri-, tisleri-, lukksepa- ja sadulsepatsehh, sepikoda, remondi- ja montaažitsehh, 1000 hj elektrijaam, administratsioonihoone, laod ja ametnike elamud.

Tehase algusaastail valmistati 250-300 kauba- ja 20-30 reisijate vagunit kuus. Esimese maailmasõja ajal toodeti aga sõjaväevarustust ja kuule. Eesti vabariigi tuleku järel valmistati alakoormusega tehases lennukeid ja trammivaguneid, remonditi vedureid. Tühjadesse tehaseruumidesse kolis lõngapoolide ja niidirullide vabrik. 1931. aastal ostis Dvigateli Riia vagunivabrik Phönix. Sakslastest omanikud kulutasid vagunitehase moderniseerimiseks kaks miljonit krooni.

Vagunitellimuste puudumisel asuti sportlennukeid ehitama. Poliitiliste olude tõttu läks vabrik koos Phönixiga 1936. aastal Läti riigi omandusse, kes omakorda müüs tehase Eesti majandusministeeriumile.

Senised kogemused suurettevõtetega olid tõestanud, et kõige otstarbekam on mitme eri tööstuse rajamine. Seda strateegiat silmas pidades jaotati maa-ala 1937. aastal kolmeks: teedeministeeriumile, lennubaasile ja majandusministeeriumile. 1940. aasta alguses töötasid endise Dvigateli territooriumil ja hoonetes AS Kawe, AS Eesti Saeveskid, Põhja Poolitööstus, AS Kenaks, Eesti esimene parketitööstus, Estonia teater jt.

Varsti pärast Teise maailmasõja lõppu asus uus võim Dvigateli taastama. Dvigatelist kujundati NSV Liidu keskmasinaehituse ministeeriumi kõige salajasem, tuumaenergeetikaga tegelev numbritehas (alguses postkast nr 130, hiljem V-8813).

Tehas kasutas 1960. aastatest alates NSV Liidu kõige eesrindlikumat tehnoloogiat. Märkimisväärse osa tehase toodangust moodustasid aatomijaamade seadmed.

Riikliku tähtsusega tehase ala piiras elektrifitseeritud valve-eraldusriba. Tööstuse laiendamisel kasutati ehitusväeosade abi. 1990. aastatest läksid tootmishooned erafirmade kasutusse.

Praeguseks on endise Dvigateli territooriumile kavandatud äripark ning avalik linnaruum. Ajalooliselt kogu aeg suletud tööstuspiirkond on uue Ülemiste City ärilinnakuga loomas uut ja vägagi huvitavat keskkonda.

Arendust on alustatud õigest otsast ehk siis restaureeritud kõigepealt sealsed mälestised ning neid ümbritsenud ajaloolised hooned, mis pole sugugi vähem väärtuslikud.

Kuid ükski tänapäeva arendus ei lepi uute mahtudeta, ilma ei saada ka Ülemistel. Valmis on ehitatud väike osa planeeritavast kõrghoonestusest. Kõrgemat hoonestust õigustavad sealkandis siiani kehtinud kolossaalsed hoonetemahud, nagu Suur-Sõjamäe tänava äärne maja, mis on olnud juba pikemat aega Tallinna üks suuremaid hooneid.

Asemele plaanitakse väiksemaid hooneid, mis elavdaksid tänava- ning raudteeäärset ala. Kuna mälestised on madalad, enamasti paarikorruselised paekivist hooned, ei aitaks uue kõrghoonestuse kärpimine säilitada nende vaadeldavust.

Kvartali sisse jääb ka piisavalt haljastust ja isegi mõned piklikud veesilmad. Äärmiselt mitmekesise ja põneva ajalooga piirkonna kohta on arendajal plaanis avada ka muuseum Dvigateli endisesse veetorni.

Ülemiste City järgib suunda, kus teadmised ja kogemused soodustavad uuenduslikkust ja kus tulevikku suunatud ettevõtete töökeskkonna lahutamatu osa on õppimine ajaloost ja kogemuste vahetamine.

Loodetavasti võtavad ka teised arendajad eeskuju, kuidas ajalooga ümber käia ja luua kompromisse ajaloo kasuks, mitte vastupidi.

Uuele elule on aidatud Lõõtsa 6 (Eesti suurim restoranitänav Mercado), Lõõtsa 4 (haridus- ja teadusministeeriumi allasutused), Suur-Sõjamäe 10a (Mainori kõrgkool) ja Sepapaja 6.

Järgmistes etappides peaks restaureeritama Sepise 10, Valukoja 4 ja Lõõtsa 7. Säilitada soovitakse ka Sepise 8 ja Sepapaja 10 fassaadid, mille arendaja kehtestatavasse detailplaneeringu eskiisi lisab.

Ülemiste City juba ilmet võtnud osas on teede äärde paigaldatud ka uued tänavavalgustuspostid.

Nende kujundajale võiks küll kiidusõnu öelda: kandilised pruuniks peitsitud puupostid (vaata suur foto vasakpoolsel leheküljel) sobituvad siinsesse keskkonda üllatavalt hästi, tekitades sideme vana tehasemiljöö ja moodsa elukeskkonna vahele.

Vanade paemüüride vahele koha leidnud büroo- ja kaubanduspindade siseõuedest võib aga leida moodsad metallist paarisvalgustid.

Fotod: Arno Mikkor, Artur Ümar

Autor: Artur Ümar