Päris elamused

Elamusi on peamiselt kahte sorti - ühed päris, teised mitte.

Esimesed haaravad kogeja endasse ning raputavad veidi ringi, teised ununevad tihti pärast proovimist ära.

Näiteks fotod. Peamiselt suuruse tõttu piiratud pildiraamatu või ajakirja lappamise asemel eelistan näiteks Arne Maasiku suureformaadilisi kaadreid Tallinna Kunstihoonesse vaatama minna. Kompaktses mõõdus ajakiri jääb siiski meetritepikkuse küljega fotole alla.

Või siis muusika. Internetiavarustest alla laetud MP3 on elutu ja anonüümne fail kõvakettal ning asendusmaterjal tööjuures mürast-saginast eemale tõmbumiseks.

Mõnevõrra tugevamalt suudab külmavärinad tekitada kas CD oma disainitud ümbrise ja plaadikujunduse ning näiteks lugude sõnadega, vinüül oma elusa ja krabiseva heliga või väike bänd hubases džässikohvikus.

Või filmid. Pisikese teleri või arvuti ekraanil lukuaugu kombel näiteks Paul Thomas Andersoni uusimat filmi või kaheksale Oscarile kandideerivat linateost "Veri hakkab voolama" on märksa ahistavam vaadata kui suurel ekraanil, kus eristuvad ka murekortsud peategelase näos ning on tajuda filmi kui materjali elulisus.

Või siis loobuda üldse kõigest sellest, ahistavatest ruumidest ja kellaaegadest ning suhtlusest. Loodus veel kevade ootuses magab, aga pangaserval merekohinat ning -õhku endasse ahmides võib kõikvõimas tunne tekkida küll.

Kui juba röövida, siis ikka panka. Kui midagi kogeda, siis võimsalt.