Jäime liiga kauaks loorbereile - edulugu on hakanud murenema

Eesti on sattunud võrreldes mõne aasta taguse ajaga täiesti uude majandusparadigmasse, kuid kuna muudatused on olnud järk-järgulised, pole me seda õieti märganudki. Lõppenud on majanduse kiire kasvu periood, möödanikuks on saanud ajalooliselt madalad intressimäärad, maailma majandust on raputanud elamulaenude kriis USAs ja nende järelmõjud Euroopale. Läbi on saanud ka Euroopa Liiduga ühinemise järgne positiivse šoki periood ja kõrge usalduse aeg Eestile. Olulised muutused on mõõdetavad konkreetsete näitajatega - rohket diskussiooni ja mõtlemisainet on pakkunud nii 4,2%-ne majanduskasv mullu viimases kvartalis kui ka 11%-ne inflatsioon jaanuaris.

Majandustsüklite muutustega kaasnevad alatihiti ka küsimused, kuidas edasi. Eestis on hakatud seda küsimust esitama konkurentsivõime tugevdamise prisma kaudu. Siinkohal tundub mulle, et Eesti senine edulugu on hakanud murenema ning oleme liiga kauaks jäänud loorberitele puhkama.

Stabiilse ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamise kolm baastegurit on investeeringute maht, tööjõud ja tööjõu tootlikkus. Ehk kokku võttes on konkurentsivõimelisuse põhiküsimus see, kui tulemuslikult tööjõud investeeringuid kasutab.

Vaadates meie tööjõu tootlikkust teiste ELi liikmesriikide taustal, peame nentima, et majandusstruktuuris oleme tootlikumad ja konkurentsivõimelisemad vaid Bulgaariast, Lätist ja Leedust. Ka Maailmapanga avaldatud viimase iga-aastase uuringu "Doing Business" kohaselt jääb Eesti teistele Balti riikidele alla neljas valdkonnas ning positsioneerub teiste maailma riikidega võrreldes töötajate palkamises 156. kohale, äri lõpetamise valdkonnas 50. kohale, laenude saamise valdkonnas 48. kohale ning lepingute jõustumise valdkonnas 29. kohale. Nii on meil oma konkurentsivõimelisuse tõstmiseks veel tükk tööd teha.

Konkurentsivõime ning selle sihipärane tõstmine on turumajanduse tingimustes edu saavutamise võtmeks. Konkurentsivõime ei ole eesmärk omaette, vaid efektiivne vahend rahva elatustaseme ja heaolu tõstmiseks. Üldjoontes takistavad praegust Eesti konkurentsivõime paranemist suur jooksevkonto defitsiit, tööjõu sissetoomise piirangud, sotsiaalse sidususe vähene tähtsustamine, vajalike oskustega tööjõu nappus, tööjõukulude kiire kasv, vähene panustamine teadusele ja haridusele, alkoholismi ja narkootikumidega seotud terviseprobleemid ning majanduse suur energiaintensiivsus.

Et jõuda 15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi sekka, tuleb teha integreeritud plaan koostöös riigi, ettevõtjate ja kodanikega, sest üks hea plaan on parem kui pikaajaline kehv tegutsemine.