Euroliidu tulevik ilma naljata

Eurorealistide arvates olnuks Eesti ka ilma 2003. a referendumita praegu kui mitte Euroopa Liidus, siis iga hetk sinna astumas. Viga tehti ajas, läbirääkimiste ärajätmises ja Euroopa Liidu ainsa mõtte - ühisrahale eurole ülemineku planeerimata jätmises. Kui praegu on veel mõtet küsida, mismoodi oleks Eesti Euroopa Liidust väljaspool, siis aasta-pooleteise pärast enam mitte - ka pööraseimad ELi-vastased nägid ette, et hiljemalt 2010 kuulub Eesti ELi.

Tagantjärele tarkusest pole kunagi suurt kasu, sest ajalugu õpetab, et ta midagi ei õpeta. Mõtteharjutusena viitan siiski ühele näitele.

Praeguseid bensiinihindu me kahjuks teame. Sadamates maksab liiter bensiini New Yorgis u 8,26 krooni, Los Angeleses 8,56, Amsterdamis 7,87 ja Singapuris 8,22. Kui heast naftast saab moodsa tehnoloogiaga mahuliselt 65% bensiini, siis 100 liitrist naftast tuleb 25 liitrit aviopetrooleumit ja bensiini tuleks u 50-55 liitrit.

Seega moodustavad bensiinihinnast lõviosa vahenduslik-raamatupidamislikud vigurid, sh aktsiis. Selle vastu ei saa ELi liikmesmaa midagi parata. Põllumajandusminister 18. juunil riigikogus nii ütleski: bensiinihinna kasvu tingivad meie Euroopa Liitu astudes võetud kohustused.

Euroopa Liidu mõju majanduse stagneerumisele on olnud nii suur, et isegi poliitiliselt ja majanduslikult ülimõjuka Prantsusmaa peaminister tuli Eestisse kaeblema Euroopa Liidu bürokraatliku surve üle kütuseaktsiiside tõstmiseks. Mõistagi jättis ta märkimata, et energiahindade kasv on Euroopa Liidu tegevuse otsene tagajärg.

Unistuseks jääb ideaalne turuolukord, mis tekkinuks Eestile siis, kui kõik teised riigid (sh Läti ja Leedu) oleksid Euroopa Liitu läinud ja meie ainsana - sellest välja jäänud. Kujutage endale vaid ette Balti mere liigtransiidi täielikku tulekut Muugale ja Sillamäele… Meie suhted Venemaaga olnuks hoopis teised ja isegi pronkssõdurist polnuks mingit probleemi.

Euroopa majanduse aluseks on mitte enam liberaalne, väike- ja keskkapitalil ning konkurentsil rajanev turumajandus, vaid riigikapitalism. See on olukord, kus suurkorporatsioonid, kartellid ja riigiettevõtted tagavad enda säilimise poliitiliste vahenditega. Ka Eestis tõrjuvad riiklikud asutused nagu Eesti Energia, Eesti Post ja Tartu Ülikool kõrvale tõelisi turule orienteeritud eraettevõtteid. Tulemuseks on hindade ohjeldamatu tõus ja kvaliteedi langus.

Kas Rimi kassajärjekordi olete näinud? Kas meenub kauge ja ilus nõuka-aeg? Mida arvate Rakvere šašlõkilihakomplektidest, mille kõõlustest võib näha tapale läinud looma sportlikku eluviisi? Näited on juhuslikud, kuid trendi esindajana tüüpilised.

Häda pole nendes juhtumites, vaid selles, et neid soosib Euroopa Liidu majandussüsteem. Näiteks Itaalia energiahiid ENI sõlmis Berlusconi võimule tulles kohe Gazpromiga leppe Alžeeria gaasi osas, andes Gazpromile kontrolli 62% tarnete üle Euroopas. Bulgaaria tuumaenergeetika laostamine, mis tõi kaasa ülitõsise kriisi Euroopa olulisimal kandidaatmaal Albaanial, tulenes samuti Prantsusmaa riigikapitalistlike tuumajaamade bolševistlikust meelelaadist.

Lissaboni leppe läbikukkumine on mitte vana Euroopa lõpp, vaid selle radikaalse noorenemise algus - kui me seda vaid tahame. Ja alguse koht on majandus, täpsemalt: energiapoliitika. Seepärast tegingi pärast Iiri referendumit ettepaneku, mida nüüd kordan: luua Euroopa Energialiit, kinnitada Euroopa Energiaharta ja lasta ülejäänud euroasjadel aegamisi ise paika loksuda.