Kas keskpankadel on väljapääsustrateegia?

Pärast aasta kestnud üleilmset finantskriisi on paljud peamised keskpangad jäänud äärmiselt kaitsetuks nende riikide vankuvate erafinantssektorite ees. Siiani on strateegial, kus pangandussüsteeme hoitakse maksumaksja garanteeritud lühiajalise krediidi hapnikuaparaadi küljes, mõtet olnud. Kuid lõpuks peavad keskpangad voolikud lahti ühendama, vastasel juhul lõpetavad nad ise intensiivravi palatis, kuna krediidikahjud koormavad nende bilansid üle.

Seisukoht, et maailma suurimad majandused seisavad silmitsi üksnes lühiajalise paanikaga, tundub olevat üha kahtlasem. Selle asemel on selgeks saanud, et pärast eepilist kasumi ja majanduskasvu perioodi peab finantsvaldkond nüüd läbima konsolideerimise ja kärpimise perioodi. Nõrkadel pankadel tuleb võimaldada pankrotistuda või liituda (kusjuures tavahoiustajatele maksavad riiklikud kindlustusfondid), nii et tugevad pangad saaksid uue jõuga esile kerkida.

Kui see on õige diagnoos "finantskriisile", siis püüded blokeerida tervet ja normaalset arengut lõpuks ainult pikendavad ja teravdavad probleemi. Vajaliku konsolideerumise mittevõimaldamine nõrgestab laenuturge, mitte ei tugevda neid.

USA föderaalreserv, Euroopa Keskpank ja Inglise Pank on eriti kaitsetud. Kokku on nad pikendanud sadade miljardite dollarite ulatuses lühiajalisi laene nii traditsiooniliste pankade kui keerukate, reguleerimata "investeerimispankade" jaoks. Paljud teised keskpangad jälgivad olukorda närviliselt, olles hästi teadlikud, et võivad endid peagi leida samast olukorrast, kuna maailmamajandus jätkab nõrgenemist ja igat liiki laenude tagasimaksetega hilinemise määr suureneb jätkuvalt.

Kui keskpangad seisavad silmitsi jõulise löögiga oma bilansside pihta, ei ole ilmtingimata tegemist maailmalõpuga. Seda on juhtunud varem - näiteks 1990ndate finantskriiside ajal. Aga ajalugu näitab, et keskpanga bilansi parandamine ei ole kunagi meeldiv. Krediidikahjude puhul saab keskpank ennast välja päästa kas inflatsiooni abil või oodata ära rekapitaliseerimine maksumaksjate poolt. Mõlemad lahendused on äärmiselt traumaatilised.

Pöörane inflatsioon põhjustab igasuguseid moonutusi ja ebaefektiivsust. (Ja ärge arvake, et keskpangad on välistanud inflatsioonimaksu. Tegelikult on inflatsioon viimase aasta jooksul tõusnud, aidates käepäraselt kaasa vajalikule kinnisvarahindade reaalhinna korrektsioonile.) Maksumaksja pakutavad abinõud on teisest küljest harva sujuvad ja kahjustavad vältimatult keskpanga sõltumatust.

Küsimus on ka õigluses. Finantssektor on tootnud erakordseid kasumeid, eriti ingliskeelsetes riikides. Ja kuigi finantssektori suurust on äärmiselt keeruline kalkuleerida selle läbipaistmatuse ja keerukuse tõttu, osutab USA ametlik statistika, et finantsasutused moodustasid ligikaudu ühe kolmandiku USA ettevõtete kasumist aastal 2006. Mitme miljoni dollari suurused boonused Wall Streetil ja Londonis on saanud rutiiniks ja finantsasutused on domineerinud kõigi peamiste poliitiliste kandidaatide toetajate nimekirjades 2008. aasta USA presidendivalimistel.

Miks peaksid siis tavalised maksumaksjad tasuma arveid finantstööstuse väljapäästmiseks? Miks mitte auto- ja terasetööstused või mõned muud tööstusharud, mis on viimastel aastatel kannatanud majandusaktiivsuse languse all? See küsimus kehtib veelgi enam, kui keskpangad pöörduvad "inflatsioonimaksu" suunas, mis langeb ebaproportsionaalselt vaeste kaela, kellel on vähem vahendeid endi kaitsmiseks hinnatõusude eest, mis kahjustavad nende säästude väärtust.

Suurbritannia majandusteadlane Willem Buiter on keerutamata süüdistanud keskpankasid ja riigikassa ametnikke "reguleerivas vallutamises" finantssektori poolt, eriti USA-s. See on jõuline süüdistus, eriti arvestades tohutut ebamäärasust, millega keskpangad ja riigikassa ametnikud on vastakuti seisnud. Aga kui ametnikel ei õnnestu kriisi vallandudes kohaneda, siis võib Buiteri süüdistus vähem äärmuslik tunduda.

Kuidas siis keskpangad sellest sügavast august välja ronivad? Lahenduseks on teravdada eristumist tõeliselt paanilises (ja seetõttu ajutises) kitsikuses olevate finantsasutuste ja fundamentaalsemate probleemide vahel.

Pärast massiivse laienemise perioodi, mille kestel finantsteenuste sektor suuruselt peaaegu kahekordistus, on mõningane kärpimine loomulik ja normaalne. Halbade hüpoteeklaenude probleem käivitas languse finantsasutuste mõnedes peamistes ärivaldkondades, eriti nende läbipaistmatus, kuid äärmiselt kasumlikus derivatiivinstrumentide äris. Tööstusharu mõningane kahanemine on vältimatu. Keskpangad peavad hakkama pigem konsolideerumist edendama kui valimatult krediiti pikendama.

Põhimõtteliselt võib finantstööstus muutuda väiksemaks, kui iga asutust kahandada proportsionaalselt näiteks 15%. Kuid see ei ole tüüpiline mudel mitte üheski tööstusharus. Kui sõltumatud varafondid siseneda soovivad ja hoida kapitalinäljas firmasid vee peal suurte tulemuste lootuses, tuleks neil lubada seda teha. Aga nad peaksid aru saama, et suured välisaktsionärid finantsettevõtetes võivad olla kohalikest vähem efektiivsed, meelitamaks keskpanku pikendama suuri krediidi piirsummasid.

On aeg kriisist kokkuvõte teha ja tunnistada, et finantstööstus kogeb fundamentaalseid nihkeid, mitte ei ole lihtsalt kinnisvaralaenude spekulatiivse paanika ohver. Kindlasti on parem regulatsioon osa vastusest pikema perioodi jooksul, kuid see ei ole imerohi. Tänapäeva finantsasutuste aktsia- ja väärtpaberiomanikud peavad kandma põhikulud või on vähe lootust, et nad käituksid tulevikus vastutustundlikumalt.

Kenneth Rogoff on majandus- ja riikliku poliitika professor Harvardi Ülikoolis ja endine IMFi peaökonomist.