Giljotiiniga nohu ravima?

Valitsuselt heakskiidu saanud nn kiirlaenude eelnõu jõustumine võib osutuda kulukaks, probleemi mittelahendavaks juriidiliseks eksperimendiks.

Tsiviilseadustikku soovitakse muuta nii, et edaspidi oleksid automaatselt tühised tehingud, mis tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või sõlmitud äärmiselt ebasoodsail tingimusil. Kõlab hästi kiirlaenude kontekstis, kuid tegu on eraõiguse üldnormiga, mis laieneks teistelegi tehingutele. Nt on tagatiseks antud aktsiate müük turu madalseisu ajal tingitud erakorralisest vajadusest. Kui olukord turul muutub, tahaksid kindlasti paljud kliendid ebasoodsatel tingimustel sooritatud tehingu tagasi pöörata.

See võib koormata ebamõistlike kaasustega kohtusüsteemi. Lisaks laienevad kiirlaenuvõtjatest tarbijate kaitseks tehtud seadusemuudatused ka juriidiliste isikute vahelistele tehingutele, mida kiirlaenude problemaatika üldse ei puuduta.

Valitsus tahab allutada tarbijakrediidi regulatsioonile kuni 3kuulised ja kuni 200eurosed finantseerimistooted. Abinõu, mis tundub mõistlik kiirlaenude kontekstis, seab löögi alla teisedki lühiajalised finantseerimistooted, nt praegu soodsa hinnaga määratud tagasimaksega krediitkaardid.

On vastuvõetamatu, et eesmärgiga lahendada üht sotsiaalset probleemi sunnitakse muutustele teisi probleeme mitte tekitavaid teenusepakkujaid ja jäetakse kaotajaks suur hulk väikelaenukliente, kes pole kunagi kiirlaenutoodet kasutanud.

Et lahendusi leida, peaks esmalt uurima, kes on probleemsed kiirlaenuvõtjad ja miks nad raskustesse satuvad. Kiirlaenukontorid on teavet jagades kitsid, kuid aktiivse meediakajastuse tõttu jääb (võib-olla ekslik) mulje, et neid on väga palju. Meedia põhjal võib raskustesse sattunuid laias laastus jagada kaheks: juhuajendi alusel laenu võtnud ja need, kel pole sissetulekut või kes varem võetud kohustuste täitmiseks pöörduvad viimse võimalusena kiirlaenu poole. Vastutustundlik laenaja ei tohiks anda neile laenu - iga lisakohustus pakub neile päästva õlekõrre asemel võimaluse sattuda veel suurematesse raskustesse.

Kiirlaen kui teenus on iseenesest igati vajalik ja mõistlik toode ning on tore, et see on ka meie turul kättesaadav. Kuid oluline on tagada, et seda toodet kasutaksid vaid inimesed, kes on võimelised laenu tagasi maksma.

Nii nagu pangad finantseerivad oma järelevalveorganit finantsinspektsiooni, võiksid kiirlaenukontorid rahastada enda üle järelevalve teostamist. See oleks oluliselt odavam kui hiljem sotsiaalsete probleemide lahendamine. Kindlasti peaks kaaluma ka administratiivseid meetmeid, nt reklaami ja laenu väljastamise aja piiramine.

Ennetamine on alati odavam kui tagajärgedega võitlemine.