Me ei pea ootama, kuni plahvatab

Mis on ühist Tartu Ülikooli külje all asuval restoranil nimega Püssirohukelder ja samas linnas Raadi linnaosas asuval püssirohukeldril? Mõlemad korraldavad lasteüritusi ja kummaski pole soovitav suitsu teha.

Majandusministeeriumi all tegutsev tehnilise järelevalve amet, omavalitsused ja päästeamet peavad endale selgeks tegema, kus asuvad Eesti pinnal tuleohtlike materjalide laod ning kes on volitatud neid avama ja kontrollima.

Ainult siis saab ümberkaudseid elanikke nende olemasolust teavitada ning on võimalik neid ka inspekteerida. Loodame väga, et selleks ei pea enne suurt õnnetust juhtuma, kui volitatud daamid-härrad tegutsema hakkavad.

Kui väiksemates kohtades teatakse nn asjade loomulikus käigus, kus sellised püssirohutünnid asuvad, siis suuremates omavalitsuses - eriti Tallinnas ja Tartus - selline ülevaade puudub. Veel enam, ladusid avastatakse lausa juhuslikult. Tollest samast Tartu laost, millest korrus kõrgemal lapsed mängimas käivad, polnud Tartu linnavalitsus pika aega teadlik ja kohalik omavalitsus polnud sellele paigale lubagi andnud, seda oli teinud tehnilise järelevalve amet, millel polnud kasutusloa andmiseks õigustki. Ja mis kõige hämmastavam, isegi päästeametil pole ülevaadet, kus sellised laod asuvad.

See on tüüpiline näide sellest, et probleemiga hakatakse tegelema alles siis, kui midagi hullu on juhtunud. Nii nagu hambaarsti juurde minnakse siis, kui valu enam magada ei lase. Ainult et kõnealusel juhul pole tegemist hambavaluga, ega isegi mitte sellega, et õnnetuse korral keegi konkreetselt vastutust kannaks. Küsimus on ei milleski vähemas kui inimeludes.

Ja kuidas käituvad asjaomased? Tartu lao juht kinnitab, et mõned kuud tagasi pürokaoses avastatud ladu on korras, kuid ajakirjanikku ruumidesse ei luba. Tehnilise järelevalve ameti asejuht, kes laole tegevusloa andis, samuti Äripäevaga suhelda ei soovi ning jääb juhtumit selgitades napisõnaliseks.

Kõik sellised katastroofid, alates Titanicu põhjaminekust ja lõpetades Katrina orkaaniga, tõstatavad alati ühe ja sama küsimuse: kas ja kuidas oleksime saanud selle ära hoida? Enamasti leitakse siis, et peaaegu alati oleks vähemalt saanud tunduvalt vähendada õnnetuse mõjusid, kui kõik asjad oleksid töötanud. Ohutuks peetud Titanicul polnud piisavalt päästepaate, New Orleansis andsid kaldatammid järele, sest insenerid olid teinud jämedaid vigu.

Me ei taha ometi, et alles inimohvritega lõppev plahvatus ja selle peale avalikkuses lahti läinud küsimustesadu tooks teema päevakorda nende inimeste jaoks, kes asjad korras peaksid hoidma. Tormihoiatus on antud, võtame seda tõsiselt.

Autor: ÄP