Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Iga ettevõtet ei tasu ravida
Ettevõtete saneerimise puhul tuleb kava koostamisel hinnata selle teostatavust (tasuvust). Kuna protsessi on hõlmatud nii ettevõtja, kreeditorid kui ka võimalikud uued investorid (sh ka ettevõtte omanikud), peab saneerimiskava arvestama kõigi osapoolte huvidega ning olema kõigile pankrotiga võrreldes kasulikum.
Järgnevalt kolm olulist tingimust, mille puhul oleks ettevõtte saneerimine mõeldav ja teostatav. Seaduses toodud nõudest - tagada ettevõtte jätkusuutlik majandamine - kindlasti ei piisa. Kui üks loetletutest pole täidetud, pole kahjuks võimalik saneerimiskava ellu viia.
Ettevõtte saneerimine peaks kindlasti hõlmama lisaks põhitegevuse ümberkujundamisele ka uue omakapitali investeerimist. See annaks kreeditoridele kindlust, et ettevõtjal on saneerimisega tõsi taga ja ta on nõus ettevõtte jätkamiseks ise uut raha investeerima või selleks investoreid leidma. Miks peaks saneerimisega seotud riski võtma vaid kreeditorid, kui omanikel enam midagi kaotada pole?
Omakapitali kaasamine aga eeldab, et ettevõtte saneerimiskava kohane omanike vara väärtus on hinnanguliselt suurem kui uus rahasüst omakapitali, mida aktsepteerib ka investor. Muidu poleks nõutavas mahus uue omakapitali kaasamine teostatav. Omandatava osaluse määr sõltub uue raha ja ettevõtte omakapitali väärtuse suhtest ja läbirääkimistest investoriga. Ülejäänu jääb senistele omanikele.
Kui uus investeering pärineb uutelt investoritelt, pole võimalik senist aktsiakapitali maha kirjutada, kuna muidu kaoks seniste omanike/ettevõtjate huvi ettevõtet saneerida. Neil peab olema võimalus eduka saneerimise tulemusena ka oma vara väärtust (mis oleks saneerimiseta olematu) kasvatada.
Kreeditoride nõuete väärtus peaks olema suurem kui nõude likvideerimisväärtus pankrotiprotsessi kaudu. Nõuete reaalse väärtuse hindamisel tuleb arvestada kavas pakutud nõuete ümberkujundatud tingimuste (mitte esialgse nõude suuruse ja tingimustega) ning nõuetega seotud riskiga. Kui see kriteerium peab paika, oleks kreeditoride jaoks saneerimine huvitav. Kreeditoride motiveerimiseks võib neile väljastada ostuoptsiooni aktsiate ostuks, kui saneerimine peaks õnnestuma.
Kui saneerimiskavas sisalduv finantsplaan näeb ette tulevikus täiendavat laenufinantseerimist, tuleb realistlikult hinnata ettevõtte võimet kaasata pankadest uut laenukapitali ja selle hinda. Kui pankadele ei saa lootma jääda, tuleb omanikel leida lisaraha või firma tegevust oluliselt koomale tõmmata.
Ettevõtte saneerimiskava koostamisel ja hindamisel tuleb ka Eestis nimetatud kriteeriumitega arvestada. Lisaks soovitaksin nõustajatel lisada kavasse riskianalüüs, mis võimaldaks hinnata erinevate arengustsenaariumite mõju saneerimise tulemuslikkusele. See hõlbustab otsustamist kava elujõulisuse üle.