Ka riigitelevisioon peaks korraldama ideelahenduste võistlusi koolide ja üksikõpilaste vahel, kus mängus märkimisväärsed preemiad.
Andes õpilastele ette aina uusi ideid, eriti kõrgkoolides, ja oodates nendele aktiivselt lahendusi, harjutame me neid juba maast madalast ideedele või probleemidele lahendusi otsima.
Muidugi, kui preemiad on märkimisväärsed, seatakse lahenduste otsimise tarve ettepoole õppimiskohustusest. Kuid sellest pole hullu, sest lahenduste otsimine on iseenesest õppimise protsess ja küllab varsti saavad noored ise aru, et heade tehniliste lahenduste leidmiseks on tarvis tunda füüsikat, matemaatikat jne. Nii jõutaksegi märkamatult reaalainete õppimise vajaduseni.
Kui õppivate noorte analüüsivõime areneb, hakkavad nad juba iseseisvalt kitsaskohti nägema ja nendele lahendusi otsima ning neid soodsatel tingimustel ka tootmisse rakendama. Ning siis juba võibki ütelda, et on tekkinud innovaatiline ühiskond.
Sarnast skeemi võib rakendada ka ettevõtete tasandil. Firmad võiksid luua laialdasi võimalusi oma töötajatele firma arendamisest osa võtmiseks, ning ka EAS peaks olema valmis neisse ideedesse investeerima.
Tihti juhtub, et oskustöölised on tehniliselt haritumad ja taibukamad kui juhtkond. Omanikud ei pea alati maksimaalse kasumi ootuses vajalikuks investeerida lõikudesse, mis tegelikult võivad olla üsna suure tähtsusega.
Et töötaja autorlust kaitsta, paneks ta idee täpselt paberile ning saadaks selle kõigepealt notarile ja alles siis juhtkonnale. Kui EAS panustab, siis tuleb töötajal muidugi selgitada idee olulisust firmale.
Et töötajale idee eest väärikalt hüvitada, oleks loomulik, et ta saaks teatud aja jooksul kindla protsendi kasumist. Kuid et on raske kindlustada, et firma omanikud siin ausat mängu mängivad, teeks asja lihtsamaks ehk EASi vahendusel sõlmitud kokkulepe kindla summa peale.