Kas 2008. aastal oli võimalik teenida üle
50% tulu investeeringutelt? Enamus inimesi, kes äri – või investeerimismaailmaga
vähegi kokku puutub, ainult naerab selle peale. Tõepoolest, kui vaadata
klassikaliste varaklasside - aktsiad, võlakirjad turuliikumisi, siis numbrit 50%
võis eelmise aasta eest näha küll… miinusmärgiga.
Need investorid, kelle usk aktsiaturgude perspektiivi säilis tugevana, on kogenud suuri kahjumeid sõltumata investeerimisstrateegiast, sektoraalsest või geograafilisest allokatsioonist. Fikseeritud tuluga instrumentidesse investeerimist eelistanud said osa väiksematest kahjudest ning tähtajalised deposiitorid nautisid marginaalseid tootlusi. Nii näiteks olid kliendid valmis Šveitsi pankadesse paigutama eelmisel aastal oma raha ka lausa 0% intressiga – peaeesmärgiga säilitada olemasolev kapital. Samas, kas potentsiaaliga teenida 50% tulu käib alati kaasas oht kaotada sama palju?
Majandusteooriast on teada, et tootlusootus on alati seotud riskiga ning see kehtib kui käsitleda eelkõige klassikalisi turuinstrumente. Juba mitu aastat on eksisteerinud uus lähenemisviis, kus erinevate varaklasside ja tuletisinstrumentide kombineerimine lubab tulemusena saavutada tavateooriast ka erinevaid tulemusi. Nende lahenduste üks eripärasid on see, et investor võib määrata ise kui suure osaga oma rahast ta riskib ning seeläbi piirata oma kaotust.
Ühe sellise lahenduse näitena, mis võimaldab isegi kõige viletsamatel aegadel mitte ainult säilitada oma kapitali, vaid seda ka jõudsalt kasvatada, võib tuua just eelmisel nädalal lõppenud Sampo Panga 1,5-aastase investeerimishoiuse „Kullapalavik“. Kliendid teenisid (sõltuvalt valuutast ning riskipreemiast) 13% kuni 58% tulu. Kas see tähendab, et nad võtsid suuri riske ja/või neil lihtsalt vedas? Ei, enamik ei riskinud oma kapitaliga üldse või võtsid fikseeritud riski (kuni 10% kapitalist) ning kui kulla hind sel perioodil langenuks, oleksid nad lihtsalt saanud oma kapitali tagasi ilma tootluseta.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Lugejal võiks siinkohal tekkida vähemalt kaks küsimust. Esiteks, miks siis eelnevatel kriisidel inimesed massiliselt kaotasid oma vara ning keegi ei maininudki selliseid võimalusi finantsplaneerimise?. Vastus on väga lihtne – selliseid lahendusi nende tänapäevasel kujul lihtsalt ei olnud. Olid küll mõned individuaalsed lahendused (peamiselt väga rahakate klientide puhul), aga enamikuni investoritest ei jõudnud need kunagi. USAs struktureeritud lahenduste müügistatistika algab alles aastast 2003. Euroopasse jõudis see veelgi hiljem. Eesti pangad alustasid investeerimishoiuste kui lahenduse pakkumist alles aastatel 2004-2005.
"Mida ma käesoleva kriisi ajal tegema pean?" Kindlasti peab üle vaatama oma suhtumist riskidesse. Üks suurimaid võimalusi on riskide piiramine – Sina võid ise otsustada kui suure osaga oma kapitalist riskid. See võib olla nii 0% kui ka 50%, need ei ole abstraktsed numbrid, riskipreemia fikseeritakse lepingu sõlmides ning see omab juriidilist jõudu. Muidugi sõltub tootlus võetud riski suurusest ning need, kes ei riski oma kapitaliga, teenivad vähem.
Ei ole häid ja halbu aegu – on keerulised ja vähem keerulised ajad. Mõistagi on ajad paljude varaklasside jaoks keerulised ning eelmine aasta oli kõige raskem just aktsiaturgudele. Kuid tihti juhtub, et kui ühed varaklassid kaotavad oma väärtust, leidub teisi varaklasse, mis samal ajal väärtust kasvatavad.
Kui see teadmine ühendada ülalmainitud finantsriski piirava investeerimisideega, võib igas majandussituatsioonis leida viise oma vara säilitamise kõrval ka selle kasvatamiseks.