Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maksuvaba võimalus piiriüleseks ühinemiseks
Ettevõtete piiriülese ühinemisega kaasnevaid maksukohustusi reguleerib Euroopa Liidu ühinemiste maksudirektiiv, mis võimaldab maksukohustuse edasi lükata või koguni sellest vabaneda.
Palju on räägitud vajadusest äritegevuse ümberkorraldamise järele, kuumaks teemaks on muutunud raskustesse sattunud äriühingute saneerimine.
Saneerimise käigus soovitakse äriühingu majandustegevus nii ümber korralda, et see muutuks tõhusamaks ja tulusamaks. Võimalik on ka mingi tegevusvaldkonna üleandmine. Seejuures tasub teada, et äriühinguid saab ümber korraldada ka piiriüleselt.
Äriühingute restruktureerimine võib aga kaasa tuua maksukohustuse tekkimise. Piiriüleste restruktureerimise maksuneutraalsus on tagatud Euroopa Liidu ühinemiste maksudirektiiviga.
Direktiivist tulenevad maksusoodustused on muu hulgas eriti olulised investoritele, kes omavad osalust Eesti nn kinnisvara äriühingus. Seda põhjusel, et kinnisvaraühingu aktsiatega tehtavad tehingud on üldjuhul välisinvestori jaoks Eestis maksustatavad.
Direktiiv võimaldab restruktureerimise vastava maksukohustuse kaudu edasi lükata või koguni vabastada sellest. Direktiivi eesmärk on, et piiriülesed restruktureerimised ei tooks kaasa maksukohustust, vaid et võimalik maksukohustus lükataks edasi. Maksukohustuse edasilükkamine peab olema võimalik nii restruktureeritavate äriühingute kui ka nende aktsionäride tasandil. Näiteks võib ühinemise tulemusel füüsilisest isikust aktsionär võõrandada ühe ühingu aktsiad ning saada vastutasuks teise, s.o ülevõtva äriühingu aktsiad.
Direktiivist tulenevalt ei teki esimese ühingu aktsiate üleandmise hetkel tulumaksukohustust. Vastav kohustus tekib aktsionäril uute, s.o ülevõtva ühingu aktsiate müümisel.
Maksukohustuse edasilükkamise peamised tingimused on, et üleantavad varad peavad moodustama ettevõtte; üleantavad varad peavad jääma samasse liikmesriiki ning neile peab andma sama raamatupidamisliku väärtuse, mis oli neil vahetult enne üleandmist ning et varad peavad mängima rolli maksustatava kasumi/kahjumi teenimisel.
Direktiivi kohaldamisala on piiratud. See käsitleb vaid eri liikmesriikide äriühingute restruktureerimisel tekkivaid lühiajalisi tulumaksuprobleeme, st maksukohustust, mis tekib vaid restruktureerimise hetkel.
Direktiiv ei hõlma kõiki restruktureerimise võimalusi. Direktiiv katab ELi liikmesriikide ettevõtete vahelisi tehinguid, mille käigus ei tasuta ettevõtte eest rahas. Samas on lubatud teatud tehingute puhul ka rahaline tasumine kuni 10% ulatuses.
Direktiiv reguleerib viit restruktureerimise võimalust: ühinemine, jagunemine (sh eraldumine), ettevõtte üleminek, osalusega mitterahalise sissemakse tegemine ning Euroopa äriühingu ja ühistu registrijärgse asukoha üleviimine. Samas võib mõnede eelnimetatud viiside elluviimist takistada Eesti ühinguõigus (nt jagunemine).
Restruktureerimisega direktiivi mõttes on tegemist siis, kui selles osalevad liikmesriikide ühingud. Selleks peab ühing vastama kolmele tingimusele. Esiteks on vajalik, et vastav ühingu juriidiline vorm on toodud direktiivi lisas. Eesti ühingutest on lisas toodud kõik äriühingud. Teiseks peab äriühing olema liikmesriigi seaduste kohaselt liikmesriigi resident. Kolmandaks peab äriühing kuuluma maksustamisele liikmesriigi tulumaksuga. Kõik kolm tingimust peavad olema täidetud, et äriühingut saaks käsitleda äriühinguna direktiivi mõttes.
Direktiiviga hõlmatavaid tehinguid hõlbustab mõista tehingute kirjeldamine, mis pole direktiiviga hõlmatud. Direktiiv ei kohaldu tehingutele, kui esinevad järgmised asjaolud: kui üleantav vara viiakse füüsiliselt ühest liikmesriigist teise; antakse üle teises liikmesriigis asuv püsiv tegevuskoht, kuid üleandev ja ülevõttev äriühing asuvad ühes liikmesriigis; antakse üle liikmesriigi äriühingu püsiv tegevuskoht, mis ei asu ELis, või antakse üle kolmanda riigi äriühingu ELis asuv püsiv tegevuskoht.
Direktiiv ei kohaldu tehingutele, mille puhul üleantavad varad ei moodusta eraldi ettevõtet; rahas tasutav summa ületab 10% ülevõtva äriühingu poolt väljastatavate aktsiate nimiväärtusest või selle puudumisel nende raamatupidamislikust väärtusest; tegemist on siseriiklike tehingutega.