Ma ei räägi siin prügikastides sobravatest asotsiaalidest, vaid märksa viisakama välimusega kodanikest. Nad ei oma reeglina mingitki vara (mida annaks võlgade katteks maha müüa - toim), kuid üürivad teatud summa eest elamispinda, käivad poes, pidutsevad ja joovad enamasti ohtralt alkoholi ning suitsetavad kõvasti.
Ometigi ei tunne Eestis keegi huvi, kust nad seda raha ikkagi saavad.
Selliste parasiitide soosimine seab esmajoones löögi alla lihtkodanikud, kelle kukil lõngused tegelikkuses ju elavad. Selle aasta alguses tegi riik tsiviilmenetluse riigilõivude tõstmisega suure sammu ühe jalaga, kuid unustas kahjuks teise jalaga sammu tegemata.
Suurenenud riigilõiv nuumab valitsusaparaati, kuid rahvas jäi sisuliselt samale kohale - ummikusse. Riik lõi Eestisse lõnguste paradiisi. Mine tea, ehk sooviski valitsus just sellest Eesti Nokiat teha, lootes kogu Euroopa Liidu lõnguste sisserännet? Paraku pole neil selleks demokraatlikule riigile kohast rahva mandaati!
Leian, et riigilõivude tõstmine tsiviilkohtumenetluses kaitseb põhimõttelist võlglast ja justkui soosib kõikjale võlgu jäämist. Enamusele Eesti tavakodanikest käib kohtust õigluse otsimine aga üle jõu. Need, kes riigilõivu kõige kiuste kokku kraabivad ja lõnguste üle kohtuvõidu saavad, kulutavad selleks mõttetult palju aega ja teiseks puudub igasugune garantii, et need kohtuotsused ka realiseeruksid.
Varatutelt ja muretut elu elavatelt lõngustelt pole võimalik võlgu kätte saada. Need, kel mingigi vara ja ametlik töökoht ette näidata, vastutavad samas oma vara ja sissetulekuga iga väiksemagi kohustuse eest. Seega pole Eestis praegu põhiseaduslikku võrdõiguslikkust ja valitsus peaks lõnguste eluolu täie tõsidusega luubi alla võtma.
Autor: 1706-aripaev