Põllumajanduse võtmeküsimus: mis saab Eesti piimandusest?

Viimasel aastal on põllumajandussektori põhiküsimuseks kujunenud olukord piimanduses. Eesti on piimatoodete netoeksportija. Hinnanguliselt 30-40% toodetud piimast läheb eksporti. Nii mõjutavad maailmaturu hinnad oluliselt meie piimandussektori käekäiku.

Juustu, või, piima- ja lõssipulbri hinnad saavutasid rekordtasemed 2007. aasta teisel poolel. Võrreldes kõrgperioodiga on hinnad sõltuvalt tootest tänaseks kukkunud 30-50%. Viimase aasta jooksul on piima- ja lõssipulbri hind kukkunud kuni 30% ning või ja juustu hind langenud umbes 15%.

Euroopa Liit on alates selle aasta algusest rakendanud mitmeid turukorralduse meetmeid, et olukorda stabiliseerida. See on tõenäoliselt andmas tulemusi, ehkki piimatoodete müügihinnad on praegu tunduvalt väiksemad kui 2007. aasta tõusueelsel perioodil.

Piimatoodete jaehinnad Eestis on võrreldes tööstuste väljamüügihindade ja tootjahindadega langenud märksa tagasihoidlikumas tempos. Kauplused müüvad küll osasid tooteid, sh kilepakendis joogipiima, ülimadalate hindadega, kuid enamiku toodete osas suurt korrektsiooni pole toimunud. Väljamüügihindade võrdlused erinevate toodete puhul näitavad, et põllumehed saavad tarneahelas aina väiksema osa tarbijatelt küsitavast hinnast. Juuliks oli põllumeestele piimaliitri eest makstav hind langenud 2,98 kroonile. Mullu samal ajal maksti 4,40 kr/l. Piima kokkuostuhind on aastaga langenud 32%.

Märkimisväärne hinnalangus on toimunud just sellel aastal, mis paraku tähendab, et piimatootjate majandustulemused kujunevad võrreldes möödunud aastaga märksa halvemateks.

Lisaks piimanduse allakäigule peituvad põllumeeste tulupuudujäägi põhjused ka teraviljasektoris. Möödunud sügise ilm muutis teraviljakoristuse keeruliseks ja kulukaks. Kuna mujal oli teraviljasaak hea, siis hakkasid hinnad kukkuma. Pidev tulupuudujääk on omakorda sundinud põllumehi kulusid kokku tõmbama, nii on vähenenud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine.

Öeldakse, et mida külvad, seda lõikad. Sestap pole võimalik ka sel aastal teab mis suuri saake oodata, sest taimekasvatusse on sisendite näol tunduvalt vähem investeeritud.

Külma dušina on teraviljakasvatajatele aga mõjunud teravilja kokkuostuhindade väga drastiline langus. Toidurukki eest makstakse praegu 1,1 kr/kg ja toidunisu eest 1,7 kr/kg. Toidurukki kokkuostuhind oli möödunud aasta augustis 2,15 kr/kg, nisu eest maksti mullu 2,6 kr/kg.

Hinnalangus on muutnud teraviljakasvatuse kahjumlikuks, nii võib rukki puhul oodata, et sellel aastal langeb rukki külvipind kolmandikule eelmise aasta tasemest ja rukist toodetaksegi vaid siseturule.

Mõnevõrra parem on nende ettevõtete seis, kes on riskide hajutamisega tegelenud. Sel aastal võidavad need põllumehed, kes suvel teravilja ja rapsi müügihinnad fikseerisid.

Põllumajandusettevõtete jaoks kujuneb võtmeküsimuseks ka kuivatite võimsus ja teraviljahoidlate maht. Käibevahendite krooniline puudus sunnib küll vilja müüma, kuid parema hinna saamiseks peaks ilmselgelt mõne kuu ootama, sest praegused hinnad on madalamad kui ELi interventsioonihinnad. Sekkumiskokkuost käivitub aga alles novembris, rukki puhul on sekkumismeede aga ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli raames ära kaotatud.

Paremas olukorras on tõenäoliselt mitmekesisema tootmisstruktuuriga ettevõtted, sest näiteks sealiha hinnad on tänu Venemaa ekspordivõimalusele püsinud üsna korralikul tasemel.

Ostuteraviljal põhinevad ja söödatootmisvõimalusi omavad seakasvatajad peaksid ennast praeguses olukorras hästi tundma.

Põllumajandussektoris valitseb juba pikemat aega likviiduskriis, mis on ettevõtted viinud suure ringvõlgnevuseni. Kevadel laenuks võetud tootmissisendite eest tuleb hakata maksma, mis omakorda sunnib teravilja madala hinnaga müüma.

Suuremates raskustes on need ettevõtted, kes viimastel aastatel on palju oma tootmishoonete ja tehnoloogiate uuendamiseks investeerinud. Investeeringud piimalautadesse olid hädavajalikud, kuid praegused kesised rahavood põhjustavad probleeme laenude teenindamisel.

Kuigi analüütikud prognoosivad perspektiivis põllumajandussaaduste osas nõudluse kasvu ja turgude paranemist, siis üldine meeleolu põllumeeste hulgas on pessimistlik. Seisma on pandud suurem osa investeeringutest, sh ka need projektid, millele on investeeringutoetuste osas saadud positiivne otsus.

Turuolukorrale lisaks pingestab piimatootjate ja teraviljakasvatajate olukorda möödunud aastast väiksem toetuste tase. Valitsus vähendas selle aasta riigieelarves Euroopa Liidu liitumislepinguga kokku lepitud põllumeeste lisatoetusi 780 miljonilt kroonilt 445 miljonile kroonile, mis tähendab, et möödunud aasta 42 sendi asemel makstakse sel aastal 24 senti piimakvooditoetust. Samas proportsioonis on vähenenud ka põllukultuuride kasvatamise toetus.

Tibusid loetakse sügisel, mõne kuu jooksul saab selgeks, kui paljud ettevõtted detsembri alguseni vastu peavad. Siis hakatakse maksma Euroopa Liidu otsetoetusi, mis usutavasti olukorda natukene leevendavad.