Neivelt: Nordea võitja, Swedbank suurim kaotaja

Laialt tuntud ütlus on: “Pank annab päikesepaistelisel päeval vihmavarju ja vihmasel päeval võtab selle ära.” Kuivõrd on pankuri kogemus selle ütluse paikapidavust näidanud?

Eks ta üldiselt nii on. Aga seda ei tee mitte ainult pankurid, vaid ka kõik teised teevad samamoodi. Tuleb aru saada, et pankur peab võtma riske – kui kõik on hästi, tahavad kõik riske võtta, kui aga on halvasti, ei taha seda keegi teha.

Kuidas ettevõte saaks seda vihmavarjuprobleemi vältida? Mida teha, et see ettevõtte tegevust häirima ei hakkaks?

Ettevõttel peab olema kogu aeg korralik likviidsuspuhver. Ja omakapitali – bilansist peaks olema vähemalt 40–45% omakapitali, siis saab kõik kriisid üle elada. Likviidsus ja kõva omakapital! Mu tehnoloogiafirma üks partner on 170aastane Saksa perefirma, nelja miljardi eurose käibega ning peaaegu 40 000 töötajaga üle maailma. Neil on põhimõtted paigas, kui palju peab omakapitali olema jmt, nad ei lähe suuremaid riske võtma. Nii saabki kõikidest kriisidest üle. See võib buumi ajal

tunduda üsna jabur, kui kõik ostavad aktsiaid või investeerivad kinnisvarasse. Aga tee oma asja ja oled edukas, kui sa moega kaasa ei lähe. Kõige tähtsam ongi meelekindlus moega mitte kaasa minna.

Kurioosne näide, mida laenuraha küllus ja kadumine teevad, on Indrek Rahumaa, kellele Äripäev 2007. aastal, kui ta uljalt ettevõtteid kokku ostis, andis aasta ärimehe tiitli, ja 2009. aastal, kui mehe äriimpeerium kokku varises, avaldas juhtkirja pealkirjaga “Rahumaa, Indrek, EST – Disqualified”. Kas Rahumaa tegi mingeid strateegilisi vigu või sattus õnnetute makromajanduslike olude ohvriks?

Ma ütleks, et kogu private equity tööstusharu on selles mõttes mööda. Kümme

või rohkem aastat oli seal buum – võeti suuri finantsriske, osteti firmasid kokku. Ainus, mida osati teha, oli võtta hästi palju laenu, muuta ettevõtte bilansi struktuur agressiivsemaks ja seeläbi teenida rohkem kasumit aktsionäridele. Rahumaa läks selles osas ikka väga agressiivseks.