Teet Tender • 27 aprill 2010

Tervishoid patsiendikeskseks

Meie majanduskriisi üks täpsemaid ja tabavamaid iseloomustusi on, et oleme elanud üle oma võimete ja peame nüüd tegelikkusega uuesti kohanema: leppima tõsiasjaga, et majanduskasv pole konstant, leppima tagajärgedega, et iibe tõusuta pole pensionitõusu, leppima rahvatarkusega, et lõigata saab ainult seda, mida oled külvanud.

Kriis on maailma tervishoiujuhtidele ja poliitikutele jõuliselt meenutanud tõsiasja, et maksumaksjale nõnda kulukas ja oluline valdkond nagu tervishoiusüsteem peab toimima tõhusalt, säästlikult ja patsiendi huvides. Ühelt poolt peavad inimesed loobuma mõtteviisist "mina teen, mis tahan - riik ravib" ja võtma aktiivse vastutuse oma tervise eest enda kätesse. Teisalt peavad tervishoiuasutused mitte võitlema õiguse eest patsienti ravida (ja selle eest raha kasseerida), vaid seadma tähelepanu keskpunkti patsiendi vajadused, tema jaoks parima.

Ülekaalulistele kõrgem sotsiaalmaks?

Äsja avaldatud Pricewater-houseCoopers'i rahvusvaheline tervishoiusektori tulevikutrendide uuring näitab, et konsensus valdkonna otsustajate seas on suurenemas: üksikisiku rahaline vastutus oma tervisekäitumise ning selle tagajärgede eest peab kasvama, eeskätt krooniliste haiguste puhul, mille otsene põhjus on liigsöömine, vähene liikumus, suitsetamine, alkohol jms.

Ka tervishoiu rahastamise raskuspunkt on nihkumas praeguselt haiglate ja polikliinikute infrastruktuurile tuginevalt intensiivravi mudelilt rahvatervise parandamise suunas, nii et vajadus arste külastada oluliselt väheneks. See peab hõlmama nii inimeste paremat informeerimist igapäevaste valikute ja nendega kaasnevate terviseriskide osas ning paremat ligipääsu individuaalsele terviseinfole, patsiendi rahalise omavastutuse suurenemist, aga ka kogu süsteemi oluliselt patsiendikesksemaks muutmist.

Patsiendikeskse süsteemi märksõnadena on esile toodud koordineeritud ravimeeskonnad, mis tegutsevad tiimi põhimõttel patsiendi vajadustest lähtuvalt, rahulolu-mõõdikute kasutamine tervishoiuasutuste hindamisel ning juurdepääs tervishoiuteenusele sõltumata patsiendi asukohast (sh virtuaalne nõustamine).

E-tervis on õige suund. Ehkki paljude riikide tervishoiusüsteemide eest vastutajad defineerivad praegugi oma süsteemi kui patsiendikeskset, vastab see tegelikkusele vaid üksikutes paikades. Suurimat edasiminekut õiges suunas on saavutatud riikides, kus valitsused julgustavad innovaatilisi lahendusi ning riigi- ja äristruktuuride partnerlusmudeleid, mis keskenduvad tulemustel põhinevale hindamisele.

Hea kodumaine näide on siin kogu e-tervise lahenduste pakett, sh vaatamata äpardunud käivitusfaasile ka digiretsepti projekt

Tervishoiusüsteemid kipuvad olema suured, seadustega jäigalt reguleeritud, muutustele vastupunnivad struktuurid, mida ehitatakse aastakümneid. Tervishoiuasutused keskenduvad loomuldasa iseenda, organisatsiooni vajadustele, mitte tingimata patsiendi heaolule, mis tegelikult peaks kogu süsteemi keskmes olema.

On üldtunnustatud tõde, et ka rikastel riikidel ei jätku piisavalt raha, et ravida kõigi inimeste kõiki haigusi, mistõttu tuleb valida, kas ravime osade inimeste kõiki haigusi või ravime kõigi inimeste osasid haigusi.

Ehkki ilmselt ei pääse ükski riik järjest suurenevast patsiendi omaosalusest, on ennetavad tegevused ühiskonna jaoks üks odavamaid lahendusi, millega Eestis nt haigekassa, Tervisearengu Instituut, vähiliit jt ka tegelevad. Usutavasti on Eestiski järjest suurem konsensus selle osas, et need, kes ise oma tervisest ei hooli, peavad seetõttu tekkinud tervisehädade ravimisel suuremat omaosalustasu maksma kui oma tervise osas vastutustundlikud inimesed.

Artikkel põhineb Pricewaterhouse-Coopers'i uuringul HealthCast:The Customisation of diagnosis, care and cure www.pwc.com/healthcast.

Hetkel kuum