Äsja avaldatud Pricewater-houseCoopers'i rahvusvaheline tervishoiusektori tulevikutrendide uuring näitab, et konsensus valdkonna otsustajate seas on suurenemas: üksikisiku rahaline vastutus oma tervisekäitumise ning selle tagajärgede eest peab kasvama, eeskätt krooniliste haiguste puhul, mille otsene põhjus on liigsöömine, vähene liikumus, suitsetamine, alkohol jms.
Ka tervishoiu rahastamise raskuspunkt on nihkumas praeguselt haiglate ja polikliinikute infrastruktuurile tuginevalt intensiivravi mudelilt rahvatervise parandamise suunas, nii et vajadus arste külastada oluliselt väheneks. See peab hõlmama nii inimeste paremat informeerimist igapäevaste valikute ja nendega kaasnevate terviseriskide osas ning paremat ligipääsu individuaalsele terviseinfole, patsiendi rahalise omavastutuse suurenemist, aga ka kogu süsteemi oluliselt patsiendikesksemaks muutmist.
Patsiendikeskse süsteemi märksõnadena on esile toodud koordineeritud ravimeeskonnad, mis tegutsevad tiimi põhimõttel patsiendi vajadustest lähtuvalt, rahulolu-mõõdikute kasutamine tervishoiuasutuste hindamisel ning juurdepääs tervishoiuteenusele sõltumata patsiendi asukohast (sh virtuaalne nõustamine).
E-tervis on õige suund. Ehkki paljude riikide tervishoiusüsteemide eest vastutajad defineerivad praegugi oma süsteemi kui patsiendikeskset, vastab see tegelikkusele vaid üksikutes paikades. Suurimat edasiminekut õiges suunas on saavutatud riikides, kus valitsused julgustavad innovaatilisi lahendusi ning riigi- ja äristruktuuride partnerlusmudeleid, mis keskenduvad tulemustel põhinevale hindamisele.
Hea kodumaine näide on siin kogu e-tervise lahenduste pakett, sh vaatamata äpardunud käivitusfaasile ka digiretsepti projekt
Tervishoiusüsteemid kipuvad olema suured, seadustega jäigalt reguleeritud, muutustele vastupunnivad struktuurid, mida ehitatakse aastakümneid. Tervishoiuasutused keskenduvad loomuldasa iseenda, organisatsiooni vajadustele, mitte tingimata patsiendi heaolule, mis tegelikult peaks kogu süsteemi keskmes olema.
On üldtunnustatud tõde, et ka rikastel riikidel ei jätku piisavalt raha, et ravida kõigi inimeste kõiki haigusi, mistõttu tuleb valida, kas ravime osade inimeste kõiki haigusi või ravime kõigi inimeste osasid haigusi.
Ehkki ilmselt ei pääse ükski riik järjest suurenevast patsiendi omaosalusest, on ennetavad tegevused ühiskonna jaoks üks odavamaid lahendusi, millega Eestis nt haigekassa, Tervisearengu Instituut, vähiliit jt ka tegelevad. Usutavasti on Eestiski järjest suurem konsensus selle osas, et need, kes ise oma tervisest ei hooli, peavad seetõttu tekkinud tervisehädade ravimisel suuremat omaosalustasu maksma kui oma tervise osas vastutustundlikud inimesed.
Artikkel põhineb Pricewaterhouse-Coopers'i uuringul HealthCast:The Customisation of diagnosis, care and cure www.pwc.com/healthcast.