Ja avastasin suureks üllatuseks, et kui suhteliselt kauged Pirita ja Viimsi välja arvata, siis on Tallinnas ainult kaks ranna- ehk kaldarestorani -laev-restoran Admiral ja hotell Euroopa Olive-nimeline restoran, mõlemad Admiraliteedi basseini kõrval.
Kui merepäevad ja rannarestoran, siis eelistasime muidugi terrassil istuda. Milline suurepärane vaade kaunitele jahtidele! Mis loeb selle kõrval asjaolu, et laual olev menüü on ainult soomekeelne ja erkordselt napp ühe südalinnahotelli restorani kohta.
Ettekandja, kui ta lõpuks tuli, leidis ühelt laualt siiski ka eestikeelse menüü ja pani meie tellimuse kirja, joogid ja söögid. Sest pole midagi, et menüüd tutvustades mõned sõnad segi läksid ja grill-liha lisandiks köögivilja asemel puuvili sattus. Aga et õllekohas sõna "vaat" ja "vaadiõlu" ettekandjatele selgeks õpetamata on, on muidugi suurem puudujääk.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Jooke ootasime terve igaviku, tõesti väga kaua. Kui need viimaks lauda jõudsid, oli valge vein jõudnud leigeks minna ja apelsinimahl täiesti soe. Õlu oli muidugi külm ja vahutav, õllest hoolitakse sadamapiirkonnas ikka oluliselt rohkem kui veinist ja mahlast.
Menüü lubas rohelist salatit arbuusiga, tegelikkuses olid arbuusi asemel porgandilaastud. Roheline salat suurte väsinud ilmega porgandilaastudega ja peaaegu ilma kastmeta polnud kuigi hõrgutav, ka täiesti maitsetud krevetid ei teinud seda paremaks.
Naabrid valisid salatilisandiks lihapalad ja jäid oma valikuga üpriski rahule - kuigi salat oli sama, ilma arbuusita, porgandiga, oli liha ometi maitsev.
Grillmeister on Olives tõesti tubli, ka grillitud seakarbonaad oli hästi valmistatud. See oli nii hea, et peaegu ei pannud tähelegi lisandiks serveeritud riisi ja köögivilja olematut maitsestust.
Salati, quesadilla, friikartulite ja grillitud liha-kalaga enam-vähem terrassimenüü piirduski. Ilmselt ei pea südalinna peaaegu ainus merevaatega restoran raasugi pingutama, et kliente toiduga ahvatleda, need tulevad nagunii. Eriti nüüd, kui Admiraliteedi basseinist on jahisadam saanud ja terrassivaade kaunite purjekatega täienenud.
Toidus-joogis puudujäävat kompenseerisid mõnevõrra ka meretuul ja päikeseloojang. Merepäevade melu oli hulk kaaslinlasi mere äärde meelitanud.
Põhiliselt sebiti küll müügiputkade ümber, aga väikese vaevaga võis ette kujutada, et istume toredal Tallinna rannapromenaadil, kuhu inimesed tulevad suveõhtuti jalutama, kus üksteise kõrval on väikesed armsad kohvikud ja restoranid, vahel mõni vahva butiik - teate ju küll, nagu ikka rannalinnas.
Muidugi on see ainult unistus. Tegelikkus on selline - Eestil on oma väikese pindala koht erakordselt pikk rannajoon, seda on ligikaudu 4000 km. Merevaatega restorane on ühtekokku natuke üle kümne. Nii et umbes üks restoran 400 kilomeetri merekalda kohta.