Vabatahtlike kaasamise võlu ja valu

See pole siiski nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib: vabatahtlik valib sinu, mitte sina teda, ning ta tahab täpselt teada, kuhu tema panus läheb. Vabatahtlikud on ühed neist, kes oma tegevusega n-ö tõsisele ärile teeviitu jagavad, mida edukad peavoolu hiiud ka jälgivad. Vähemalt silmanurgast, sest piir kohustusliku ja vabatahtlikkuse vahel üha hägustub.

Inglismaal tegutsemist alustanud jaekaubandusettevõte Oxfam on hea näide, kuidas kaasata vabatahtlikke edukalt oma ettevõtmistesse. Tõsi, ühing ei kasuta vabatahtlikku tegevust omanikutulu suurendamiseks, vaid investeerib teenitud kasumi arengumaade toiduabiprogrammidesse.

Eestis pole just palju ettevõtteid, kes on oma tegemistesse vabatahtlikke kaasanud. Oma osa selles on ühiskonna vähesel valmisolekul. Vanuritele sotsiaalhoolekandeteenuseid osutav Villa Benita on üks neist, kes selles suunas Eestis teed rajab. Idee kaasata oma tegevusse vabatahtlikke tekkis neil sel kevadel.

Kui midagi justkui niisama käes on, kipub inimloomus seda võimalust kuritarvitama. Hea tahe võib muutuda ekspluatatsiooniobjektiks, subjekt objektiks.

Töö vabatahtlikega nõuab hoopis enamat kui töö palgatöötajatega, sest palgahoob kui võimalike juhtimispraakide palsam puudub. Kui kutsud vabatahtlikku lihtsalt midagi tegema, siis võib juhtuda, et järgmisel päeval ta ei tulegi. Läheb hoopis kinno või peole.

Eelnevast koorub välja kaks tõde. Esiteks, et vabatahtlik valib sinu, mitte sina teda. Ja teiseks, iga juhtimisviga saab kohe karistatud, seda ei neelata vaikselt, selg küürus, alla. Vabatahtlikud on tundlikud inimesed. Küsimus, mis vabatahtlikuks olemist kui eluprintsiipi alati saadab, on eetilisus.

"Minu jaoks on äriühingu põhitegevuse puhul vabatahtlike kasutamine välistatud. Äri aetakse ikka omanike huvides ning kui inimene ongi valmis kogemuse saamise nimel tasuta töötama, teeb ta seda oma isiklikes huvides. Seega jääb puudu teiste heaks või ühiskonna huvides tegutsemise momendist. Ettevõtted võivad vabatahtlikke kaasata ainult oma heategevuslikesse projektidesse," on Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja Tuulike Mänd veendunud.

Positiivsema poole pealt toob Mänd välja trendi, et ettevõtted julgustavad oma töötajaid paar korda kuus või isegi tihedamini mõnele kolmanda sektori organisatsioonile appi minema. Töötajate vabatahtlikuna tegutsemist toetav ettevõtte saab boonusena lisaks heale imagole ka sügavama kontakti oma klientide ning kogukonnaga. "Tegemist on ühe osaga ettevõtte sotsiaalsest vastutusest. On palju abi, kui jagatakse teadmisi, oskusi või lihtsalt tehakse mõni kasulik asi ära. Ettevõtte seisukohalt on tegemist inimestele vahelduse pakkumisega ja nende arendamisega, sest uudses keskkonnas midagi teistsugust tehes saadakse lisateadmisi ja kogemusi," sõnas Mänd. "Sellised töötajad on enamasti paremini motiveeritud oma igapäevast tööd tegema," lisas ta.

Vabatahtlikud loovutavad oma aega, energiat või oskusi. Vabatahtlikul tegevusel on kolm olulist tunnust, mis esinevad üheskoos - tegutsetakse vabast tahtest, ilma tasu saamata ning teiste heaks või ühiskonna huvides. Vabatahtlikku tegevust aetakse mõnikord segamini üldkasuliku töö või praktikaga. Üldkasulikku tööd tehakse küll tasuta ja ühiskonna heaks, kuid see pole vabatahtlik. Koolipraktika on kohustuslik ning tihti ei tehta seda ühiskonna huvides. Praktikat on siiski võimalik pidada vabatahtlikuks tegevuseks, kui seda tehakse tasuta mõne heategevusliku organisatsiooni või projekti heaks ning praktikant tõesti soovib just selle asjaga tegeleda.