Tööandjate keskliidu eelmisel nädalal avaldud manifest kutsus esile oodatud poleemika. Kahju muidugi, et arvamusavaldused põhinevad peamiselt tööandjate ja töövõtjate vastandumisel ja kolmandat osapoolt, riiki, justkui ei eksisteerikski. (Peaminister Andrus Ansip ütles eilses Äripäevas, et manifesti näol on tegemist kohatu dokumendiga, mille sisu üle pole mõtet hakata diskuteerima - toim)

Tunnistagem, et tööandjate sotsiaalne vastutus ühiskonnas on ebaloomulikult kõrge.

Minu arvates tuleks aga vahet teha nn klassikalisel ja butafoorsel ettevõtlusel. Klassikaline ettevõtlus eeldab investeeringuid põhivarasse ja tööjõusse. Butafoorne ettevõtlus põhineb aga riigihangetel, erinevatel abidel ja sahkerdamisel, nagu näiteks konsulteerimised, petuskeemid ja muu taoline.

Ettevõtja staatusest vabanenuna kinnitan, et tunnen ennast lõpuks ka inimesena. Sotsiaalse vastutuse koorem oli ikka väga ränk.

Vaadakem meie ettevõtete kasuminumbreid. Need on ju olematud. Arvestagem ka seda, et kasumit hinnatakse arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga. Ma ei räägi nn butafoorsetest ettevõtetest, kus kassapõhine tulem võrdub ka finantsilise tulemiga.

Ettevõtjaks olemine eeldab investeeringute tegemise võimekust ehk säästude olemasolu ning väga suurt vastutust. Töötajate järele valvamine, nende kojuvedamine, oskusteabe näppamine ja muu on koormav. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest võiksin pidada pikki loenguid. Kaubanduskeskused on töö ajal palgasaajatest pungil. Isegi suhtluslistidesse saadetakse sõnumeid peamiselt tööajal.

USA majanduse eeliseks on hoidumine töövõtja staatuse fetišeerimisest. Seal osatakse hinnata töökohtade ja lisaväärtuse loomist. Tööandjast "vaenlase" kujundamine võib küll valimistel mõne hääle juurde tuua, kuid ühiskonna heaolule mõjub see laastavalt.

Ühiskonna heaolu sõltub paljuski ettevõtjatest. Seda tuleb hakata teadvustama ja nende panust enam hindama. Vastandumisega kaugele ei jõua, kui just eesmärk ei piirdugi vaid valimistel kogutava häälesaagiga.