Neil, kes teavad Tallinna linnapea Edgar Savisaare laenuasjade kohta tõde, on lihtne panna Savisaar enda huvides tööle.

Kui sai teatavaks, et Savisaar on unustanud oma majanduslike huvide deklaratsioonis märkida 2,7 miljoni krooni suuruse laenu, ütlesid mõned inimesed, et see pole avalikkuse asi, kellelt ja millistel tingimustel Savisaar raha laenab.

On ikka küll. Avalikkus peab teadma, kes poliitikule rasketel aegadel finantstuge pakub. Siis on võimalik ka hoida poliitiku tegevusel silma peal ja vältida korruptsiooniohtlikke olukordi, kus laenu tagasimaksmisega kaasnevad ka mingid teised kohustused.

Kahjuks avalikkus praegu ei tea, kes Savisaart aitab, ja seetõttu ei tea avalikkus ka seda, millised ärihuvid võivad sellel inimesel või inimestel Tallinna linnas olla. Üleeilne Äripäev kirjutas, et Savisaart oma tütarfirma kaudu aidanud salapärase Briti Neitsisaarte ettevõtja palgal oli kuni 5. oktoobrini Tallinna keskkonnameti vastseks juhiks saanud Otto Popel. Selle sama keskkonnaameti asejuht Relo Ligi on aga töötanud salapärasele Neitsisaarte ettevõtjale kuuluva firma nõukogus. Kolmas Neitsisaartele peituva ettevõtja äripartner on Keskerakonna juhtfiguuri Ain Seppiku poeg Sulev Seppik, kes omakorda on varem olnud ärisuhetes Tallinna praeguse abilinnapea Deniss Boroditšiga, kes omakorda Otto Popeli tööle palkas.

Äripäevas ilmunud ja neid suhteid kaardistavast skeemist näeme, et Tallinna keskkonnavaldkonna juhtimine on läinud ühe kitsa huvigrupi kätte. Mulle tundub, et jäätmeveo, erinevate lubade ja kooskõlastuste ning paljude teiste ülesannetega tegeleva keskkonnaameti tegevust ei kureeri enam pealinna elanik volikogusse valitud esindajate kaudu. Seda kureerivad Keskerakonna rahastajad, kes on mehitanud olulised ametikohad. Võib-olla oli selle valdkonna oma kontrolli alla saamine üheks tingimuseks, mis kaasnes Savisaarele mullu oktoobris salapärasele ettevõtjale kuulunud firma poolt antud laenuga. Keskkond on valdkond, kus liigub palju raha. Seetõttu on avalikkusel oluline teada, kes selle raha liigutamise üle tegelikult otsustavad ning millised on nende otsustajate ärihuvid.

Teine põhjus, miks Savisaar peab oma laenuasjadelt saladusloori kergitama, on seotud küsimusega, kust tuleb laenuraha. Neitsisaartel pesitseva ettevõtja asemel on nüüd Savisaare võlausaldajaks Liechtensteini ettevõtja Peter Kaiser. Pole tavapärane, et Eesti poliitik otsustab rahavajaduse lahendamiseks pöörduda Liechtensteini. Kes kontakte vahendas, keda Kaiser tegelikult esindab? On ta ettevõtja, advokaat või tankist? Miks ta otsustas Savisaart aidata? Need on küsimused, millele poliitik Savisaar peab vastama.

Briti Neitsisaared ja Liechtenstein on tuntud selle poolest, et neid piirkondi kasutatakse omanike ja ärihuvide varjamiseks, rahapesuks ja maksudest hoidumiseks. 2008. aasta alguses puhkes Saksamaal skandaal, sest selgus, et Saksa rikkad olid oma tulusid varjanud just Liechtensteini abil. Saksa poliitikud nõudsid koguni väikeriigile majandussanktsioonide kehtestamist.

Liechtensteini nimetati maksupetturite paradiisiks, sest vürstiriik ei teinud koostööd teiste riikide võimudega ja maksupettused ei kuulunud selles riigis kriminaalkuritegude hulka. Nüüd on selgunud, et selles maksupetturite paradiisis on leidunud ettevõtja, kes ulatas rahahädas Savisaarele abikäe.

Savisaar võlgneb avalikkusele palju pikema selgituse, kui ta on seda seni teinud. Avalikkus peab teadma, kes on Savisaare rahastajad ja kust nende raha tuleb. Linnapea varjamistaktika tekitab kahtlusi, et temani laenuna jõudnud raha päritolu ei pruugi olla puhas ning laenu tagasimaksmine ei pruugi olla ainus, mida ta peab oma rahastaja heaks tegema.

Kuna Savisaar üritab laenuga seotud küsimusi varjata, on ta juba praegu manipuleeritav ja kellegi poolt juhitav. Need Savisaare abilised, kes peidavad end Liechtensteini ja Neitsisaartele, võivad Tallinna meeri oma pilli järgi panna tantsima juba ainuüksi tänu sellele, et teavad Savisaare kohta tõde.