La Locanda Delicia kitsas ruumis on külg külje kõrvale pressitud kolm ruudulise linaga lauda, tagapool laiutab ja sumiseb avatud köök. Sumiseb sellepärast, et ventilatsioon töötab, aga ikkagi on soe, peaaegu palav. Disaini ja dekoratsioone ei ole - kõik, mis väljas, on söögi- ja toidutegemisega seotud: singid ja singiviilutaja, veinid ja venikarahvinid, kalad, juustud, vorstid, artišokid, seened.

Tegelikult on restoran suurem. Keldrikorrusel on veel üks söögisaal, pigem küll veinikelder, sest riiulid on täis Itaalia veine. La Locanda Delicia nimetabki ennast veinikeldriks, vähemalt nii on sildil kirjas.

Veinikeldri kohta on menüü aga ootamatult külluslik. Mida kõike sealt ei leia: sea- ja veise sisefilee nagunii, talleliha Iirimaalt, eriti hõrk veiseliha Itaaliast - Fiorentina Chianina, siis veel tuvi, part, vasikas. Lisaks kalad ja mereannid, mis tutvumiseks vitriini laotud. "Praegu on valik väike," kurtis peremees. Väike?

Parajasti olid väljas merilest, merikeel, merikurat, kuldmerikoger, austrid, merekarbid ja ühed suurt kasvu krevetid Itaaliast, mida carabinieri'deks nimetatakse. Aga tavaliselt olla veel ka tuunikala, homaar ja mis kõik veel. Vitriinis olevaid kalu ja mereande küpsetatakse vastavalt kliendi soovile või koka soovitusele ja hind määratakse kaalu järgi.

Meie panime oma lõuna kokku menüü järgi: kaheksajalasupp, ravioolid kitsejuustu ja pirnidega, sea sisefilee puravikkudega ja tiramisu. Sissejuhatuseks toodi lauale tomatisalat ja kolme sorti saia - need olid head ja nägid väga uhked välja.

Kaheksajalasupp Luciana moodi oli suur taldrikutäis valgeid tihkeid kaheksajalatükke tugevamaitselises leemes. Tegemist oli tõeliselt suure isendiga, mitte mõne lõdva lihaga beebikaheksajalakesega, sellest andis tunnistust jõuline iminapamuster ja tugev tekstuur. Oi, kui maitsev see oli!

Samas stiilis olid ka ravioolid ja sealiha puravikkudega: väärt tooraine, suured portsjonid, lihtsad kombinatsioonid, oivalised maitsed. Nautisime, nautisime ja nautisime. Enam polnud vaja igatsevalt Itaaliale mõelda, seal me olimegi. Lonksasime tihket montepulciano't peale ja olime eluga väga rahul.

Delicia itaallasest peremees oli joviaalne, lahke, jutukas ja sõbralik, aga igale poole ta ei jõudnud, nii oli tal paar tütarlast abiks. Vastandina jutukale itaallasele juhtus meie venelannast ettekandja olema nii tuima oleku ja napi jutuga, et mõjus lausa ebasõbralikult: vaikides tõi toidu lauale, vaikides viis tühjad nõud ära, küsimustele vastas ühesõnaliselt.

Kellel disain ja noobel lauakate on olulisemad kui toit, neil pole La Locanda Deliciasse asja. Eheda trattoria atmosfääri ja itaalia maitsed leiab sealt küll. Ja ka Itaalia hinnad.