Energiajulgeolek ja euroliit

Tänavu mais teatas Leedu valitsus kavatsusest eraldada Lietuvos Dujose (mis on 76% ulatuses Gazpromi ning Saksa energiahiid E.ONi ühisomanduses) struktuurist gaasvõrk. Kõrgel tasemel vastasseis ning Gazpromi süüdistused nende huvide kahjustamisest näitasid, kuivõrd oluline on suurtel gaasitootjatel omada jaotusvõrku. Gaasitarnijate kontroll gaasivõrkude üle on põhjus, miks ei ole tekkinud alternatiivi Venemaalt tarnitavale gaasile. Peaminister Andrus Ansipi teade kavatsusest eraldada Eesti Gaasist (mis samuti Gazpromi ja E.ONi ühisomanduses) gaasivõrk tõi kaasa sama valulise reaktsiooni.

Kava ühendada Eesti, Läti, Leedu ja Soome gaasivõrgud Baltic Connectori abiga looks 12 miljoni elanikuga gaasituru, mis on piisavalt atraktiivne investoritele LNG (vedeldatud maagaasi) terminali rajamiseks. Kuigi Läti on seisukohal, et Riia oleks terminalile sobivaim asukoht, kallutab Soome olulisus nimetatud regiooni gaasituru keskpunktiks siiski Eesti, täpsemalt Paldiski.

Eesti valitsus on ühendust võtnud LNG terminali rajamise suhtes ka Katari valitsusega. Katari tootmisvõimsus (ca 140kordne Eesti aastatarbimine) teeb temast kogu maailmas hinnatud partneri.

Kataril on ka hea investori maine, kes jätab juhtimise kohalikele partneritele. Oma teadmuse suurendamiseks regioonis omandas Katar suurima üksikosaluse Veolias (5%), mis annab ligipääsu kogu Euroopa toru-infrastruktuuri projektidele.

LNG põhieelis energiaallikana on tema vähene heitmetesisaldus ning tarnijate suur hulk. Kuna LNG tarbijad on ühendatud ka torugaasi tarnijatega, siis puudub kummalgi tarnijal võimalus tarbijat survestada. Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi on öelnud, et Eesti maksab maagaasi eest praegu ca 10% rohkem kui näiteks Saksamaa. Tarnijate konkurents aitaks sellist olukorda vältida. Võimalus tarbida nii maagaasi kui ka LNGd suurendaks valikuvõimalusi kogu regioonis.