Sel aastal tähistame maipühal liikumisvabadust ELis

1. maid on läbi aegade peetud tööpühaks. See on päev, mil meenutatakse töörahva jõupingutusi töötingimuste parandamiseks ja saavutatud võite. Tööpüha on seda tähendusrikkam praegu, kui suur osa Euroopast võitleb majandusliku ja sotsiaalse surutisega.

1. mail 2011 tähistame ka ELi seni suurima laienemise seitsmendat aastapäeva. Tänavu kõrvaldatakse viimased tõkked, mis takistavad töötajate vaba liikumist. 1. maist ei tohi EL 15 riigid enam seada tööturul piiranguid 2004. aastal liitunud riikidest (EL 8) pärit töötajatele. Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Poola, Läti, Leedu ja Eesti kodanikud saavad nüüdsest enamikus liikmesriikides vabalt tööd otsida. See on hea uudis.

Uutele liikmesriikidele kehtestatud piirangud tekitasid meelepaha paljudes äsjaliitunud riikides. EL 15 riigid kartsid näiteks poolakate ja tšehhide juurdevoolu Euroopa avatud tööturule ja sellest tulenevat ohtu palkadele ja tööhõivele.

Kuid Euroopa Komisjoni 2006. ja 2008. aasta aruannetest ilmes, et idast suunduv migratsioon on avaldanud EL 15 riikidele hoopis äärmiselt positiivset mõju, eriti Iirimaal ja Rootsis, kus ei kehtestatud mingeid piiranguid. Võõrtöötajad ei tõrjunud välja kohalikku tööjõudu, vaid täitsid tööturul olevad tühimikud. Nad ei suurendanud tööpuudust ega sotsiaalhoolekande koormust. Uutest liikmesriikidest pärit töötajaid on kõigest 0,7 % vanade liikmesriikide tööealisest elanikkonnast. Kolmandatest riikidest saabuvate migrantide osakaal on palju suurem - ligikaudu 6%.

Tänu avatud tööturgudele on vähenenud mitteametlik töö. Sotsiaalse dumpingu kartused ei ole samuti leidnud kinnitust. Kohalike töötajate palgad tõusid ajavahemikus 2003-2007 nii migratsiooni lähte- kui ka sihtriikides. Kogemused on näidanud, et inimesed liiguvad sinna, kus on võimalik tööd leida. Tööjõu piiriülene liikuvus on isereguleeruv nähtus, mistõttu see väheneb majanduslanguse ajal. Ent praeguses kriisiolukorras tekitab piirangute kaotamine ikkagi segaseid tundeid. Et üha rohkem inimesi võitleb igapäevase toimetulekuga, leiavad protektsionistlikud vaated üha enam toetajad. Ehkki kõik riigid avavad praegu oma tööturud EL 8-le, peavad Rumeenia ja Bulgaaria ootama siiski 2013. aasta detsembrini.

Finantskriis on pannud proovile Euroopa sotsiaalsüsteemi. Raskete aegade kiuste seadis Euroopa Liit eelmisel aastal ambitsioonikad sihid Euroopa 2020. aasta strateegias, mille abil püütakse luua juurde kvaliteetseid töökohti ja võidelda vaesuse vastu.

Kuid taastumine ei ole kerge, nõudlus töökäte järele ei ole kuigivõrd kasvanud ja kriisist väljuva euroala ebakindlus heidutab investoreid. Noortel on raskusi esmase töökoha leidmisega ja eakamad töötajad peavad jääma kauemaks tööturule.

Tööjõu liikuvus on üks võimalus võidelda tööpuudusega Euroopas. Just seda arvestades käivitati ELi suurprojekt "Noorte liikuvus". Veel tuleb uurida, kuidas suunata liikuvust nõnda, et see annaks nii lähte- kui ka sihtriigis parima tulema.

Lähteriigis tuleks arendada strateegiaid tagamaks, et liikuvus toimiks kahes suunas. Vaja oleks hinnata tööjõu väljavooluga kaasnevat riski, eriti meditsiinipersonali ja IT-spetsialistide puhul. Oskustööjõud peab ringlema, st töötajad peavad tooma kodumaale tagasi väärtuslikke teadmisi ja kogemusi, mis aitaksid arendada kohalikku ühiskonda ja majandust. Tööturu sujuvaks toimimiseks tuleks ka tugevdada sotsiaaldialoogi ELi uutes liikmesriikides ning töötada välja tõhusaimad tööhõivestrateegiad kõigi sidusrühmade kaasabil.

Ehkki Saksamaal, Austrias ja veel mõnes sihtriigis suhtutakse töötajate sissevoolu ikka mõneti vastumeelselt, tuleb meil juba praegu valmistuda tööjõunappuseks teatavates sektorites ja erialadel (insenerid, meister-oskustöölised, arstid jne). Euroopa Komisjon võiks teha koostööd liikmesriikidega, et parandada nende tööturuasutuste suutlikkust viia kokku nõudlus ja pakkumine. Tööjõu liikuvust käsitlevates hiljutistes aruteludes märgiti, et miinimumpalgast võib kujuneda tõhus vahend ka neis riikides, kus seda veel ei ole kehtestatud. Kui olukord lähiajal paraneb, võidakse Rumeenia ja Bulgaaria suhtes seatud tähtaega lühendada.

Tuleb rõhutada, et võimalus töötada ja õppida teises liikmesriigis on Euroopa Liidu nurgakivi. See on põhiõigus ja -vabadus, mis aitab ühtlasi võidelda tööpuuduse vastu. Kui tahame saavutada 2020. aastaks seatud 75% tööhõive eesmärgi, peame kasutama kõiki vahendeid.