Salastamine pürgib soovimatuks reegliks

Äripäeva hinnangul levib Eesti avalikus teenistuses muretekitav tendents : kui vähegi võimalik - salastada. Kus normiks on pürgimas hoiak, et avalikustamisest tuleb igal võimalikul moel mööda hiilida. See aga tähendab otseselt avaliku kontrolli vähenemist.

Seaduse kuritarvitamine. Paari nädala eest kirjutas Eesti Ekspress, et presidendikantselei salastas isikuandmete kaitsele tuginedes 75 aastaks palvekirja rahandusministeeriumile kasutamata jäänud puhkuse hüvitamiseks. Nimelt pole president kordagi oma viie aastase ametiaja jooksul puhanud ning soovib selle eest oma palgale vastavat hüvitust. Kõik esitatud andmed on avalikud, mistõttu ei ole vettpidavat põhjendust, miks salastada.

Tänasegi Äripäeva kaaneloo keskmes olev riigikantselei on salatsemiskalduvusega silma paistnud ka varem. Näiteks kahe aasta eest septembris kirjutas Äripäev, et riigikantselei salastas samuti isikuandmete kaitsele tuginedes ja kuritegevusele viidates 75 aastaks kõigi ametnike lähetus-, personali- ja puhkusekäskkirjad. Riigikantselei väitel saanuks vastasel juhul kurikaelad teada, kes lähetuses on, ja nii tema kodu röövida. Kuidas saab seda teha päev, kuu või aasta pärast lähetusest naasmist, põhjendada ei osatud ja riigikantselei oli sunnitud salastuse eemaldama.

Veelgi enam. Mõni nädal pärast juhtumi avalikustamist külastas andmekaitse inspektsiooni peadirektor Viljar Peep ministeeriumite ja riigikantselei esindajatega Stenbocki maja, et selgitada asjaosalistele, kuidas avaliku teabe seadust tõlgendada. Näib, et nüüdseks on kõik õpetussõnad unustatud ning kontrollimatu salastamine on erinevates riigiasutustes üha uuesti pead tõstmas.

Avalik teenistus peab olema läbipaistev. Võib vastu vaielda, et miks peakski avalikkus teadma, mis koolitusi riigiametnikud saavad. Jah, see võiks olla nende eraasi, kui nad koolitaksid end vabal ajal ja isikliku raha eest. Kuid koolitused toimusid maksumaksja kulul ning tegu on avaliku teenistusega ning selle tippjuhtidega - nende vastavust nõudmistele kui ka kompetentse on avalikkusel õigus teada.

Teine vastuväide avalikustamiseks on, et tegu olevat väidetavalt sensitiivse teema ja eraelu puutumatusega. Riigikantselei hinnangul võib nimetatud teabe avalikustamine kahjustada isiku edasist tegevust tippjuhina ning tema koostööd alluvate ja kolleegidega, samuti võib see osutuda takistuseks kandideerimisel teisele ametikohale.

Loomulikult on olemas isiklikke muresid või kriise, mille lahendamiseks võib minna näiteks psühholoogi juurde ning see kuulub kindlasti delikaatsete isikuandmete hulka. Kuid riigikantselei eelkirjeldatud põhjendus ja käitumine tekitab omakorda paratamatult kahtluse, et tippjuhtidel on tõsiseid puudusi, mis takistavad neil oma ametikohustusi täita ning salastades püüab riigikantselei need maha vaikida.

Ning lõpuks - salastamise võimalus on loodud kui erand ning ta ei tohi saada reegliks. Vaid nii on võimalik saavutada avaliku teenistuse selgus ja läbipaitvus. Vastasel juhul pärsitakse sisuliselt avalikkuse kontrolli ning seeläbi soositakse tagatubade poliitikat ja korruptsiooni. Mida vähem saladusi, seda parem.

Autor: ÄP