Eesti mudel ei sobi euroalal eeskujuks

Põhjuseks asjaolu, et Eesti edu tegid võimalikuks mitmed soodsad asjaolud, millest artikkel tõstab esile järgmist:

1. Palkade alandamisega saab riik oma konkurentsivõimet peamiste kaubanduspartnerite suhtes parandada vaid siis, kui ta seda üksi teeb. Kui euroalal hakkaksid palku kärpima kõik riigid, oleks tulemuseks nõudluse vähenemine, mis eksportijaid kuidagi ei aita.

Siiani on kriisi ajal palkade alandamise teed läinud vaid Eesti ja Iirimaa, euroala kaks väikeriiki. Seda ei julge ette kujutadagi, mis saanuks siis, kui kriisi haripunktis oleks drastiliselt palku kärpinud Saksamaa või Prantsusmaa. Lisaks nõudluse vähenemisele oleks see vältimatult riigid kaubandussõtta viinud, millest lõppude lõpuks poleks võitnud mitte keegi.

2. Palkade kärpimise strateegia saab tulemust anda vaid siis, kui peamiste kaubanduspartnerite majandus on tõusul. Selles mõttes on Eesti edule suuresti kaasa aidanud Rootsi ja Soome majanduse kiire toibumine. 2011. aastal kasvas Rootsi SKP 4,1% ja Soome SKP 3% võrreldes euroalal keskmise 1,6%ga. Vaevalt Eesti ekspordi kasv ilma kahe suure kaubanduspartneri nii jõudsa kasvuta sedavõrd kiire oleks olnud.

Ühiskondlikest teguritest aitas palgakärbete ja tööturureformide aktsepteerimisele kaasa tugevate ametiühingute puudumine Eestis. Samuti oli oluline tegur soov liituda Euroopa ühisraha euroga.

Kõigest sellest ei tule nüüd järeldada, et palgakärpest pole Eesti majandusele mingit kasu olnud. Nii Eestis kui ka teistes Balti riikides oli see vajalik kriisieelse palgatõusu korrigeerimiseks, mis ei olnud seotud tootlikkuse kasvuga. 2008. aasta kevadeks oli selge, et Eesti senine kasvumudel tarbimine+laenud+suur ehitussektor ei olnud jätkusuutlik. Majandus tuli ekspordile ümber orienteerida. Kokku on reaalne vahetuskurss (Eesti tööjõu ühikuhind võrrelduna sama näitajaga kaubanduspartnerite juures) alanenud 2009. aastast ca 23%. Eeskujuks saab aga Eesti edulugu olla pigem riikidele, mis veel euroalasse ei kuulu...