Märten Rossi ja Rein Minka vabastamine asepresidentide ametikohtadelt oli Männiku selge umbusalduse väljendus Lipstokile ning põhjustas väikese tormi ka meedias – Ross tituleeriti Eesti Panga muutuste tuules ohverdatud ajuks –, kuid Männik ei lasknud ennast värske vere otsinguil heidutada.
Kumbki kohast ilmajäänu ei suutnud suud talitseda ning kaotas solvumist ja süüdistamist tulvil avaldustega tükikese oma senisest renomeest.
Reformierakondlase Jürgen Ligi saamist Eesti Panga uueks presidendiks peeti peaaegu kindlaks, kuid ometi kujunesid keskpanga presidendi valimised sisuliseks, mitte vormiliseks, ning reformiparteiline käsi jäi lühikeseks. Männiku suur töövõit seegi. Ligi pettumust tulvil kiri Eesti Panga nõukogu liikmetele lekkis meediasse ega teinud rahandusministrile au.
Lekib. Eesti Panga siseprobleemide lekitamine ajakirjandusse on teinud muret ka Männikule, ja põhjusega: see ei jäta keskpangast head muljet. Ent kui Eesti Pangast saab ühtne, hea sisemise kultuuriga ning efektiivsusele suunatud organisatsioon, siis peaks see probleem lahenema iseenesest. Avatud, korrektse kommunikatsiooniga organisatsioonid ei leki, vaid annavad oma tegevusest teavet hea meelega ja sisuliselt, mitte üksteisele ärapanemise ja asutuse maine määrimise eesmärgiga. Männiku enda tagasivalimise võimalusi ei pruugi tema tegevus aga suurendada, sest võimuliidus kompromissitust vooruseks ei peeta.
Kui Eesti Panga täna kogunev nõukogu leiab, et organisatsiooni eduka toimimise nimel tuleb teha muudatusi isikkkoosseisus, siis tulebki seda teha. Ohverdada mõni konfliktne ja ebakonstruktiivne persoon, kelle tegevuse tõttu kannatab organisatsiooni võime areneda, on õigustatud. Eesti Pank peab mugavustsoonist välja tulema. Ja see pole ühemehešõu, Männikul on Eesti Panga nõukogus ja laiemalt organisatsiooniski toetajad olemas – selle tõenduseks on asepresidentide vahetus ja uue presidendi valimine.
Siit on nüüd vaja edasi minna. Inimesed on organisatsiooni suurim vara, aga ainult juhul, kui nad koos organisatsiooniga areneda soovivad.