Lauri: liigkõrgelt elektrihinnalt riisub koore Venemaa

Selleks, et hinnata Eesti väike- ja keskmise suurusega tarbijate elektrituru avamist (edaspidi elektrituru avamine) ja selle tagajärgi, tuleb alustada algusest ehk siis kirjeldada siinset elektriturgu. Kogu see teema on äärmiselt keeruline, siiski proovin seda väga lühidalt (ja nagu näha see hästi ei õnnestu) ja üldistavalt teha.

Baltikumis, mis on enam-vähem ühtne turg (avatuse tase ja regulatsioonid küll erinevad mõneti), pole peale Ignalina tuumaelektrijaama sulgemist enam tootmisvõimusus, mis suudaksid katta kogu piirkonna elektritarbimise. Eestis on tootmisvõimsusi piisavalt ja jätkub ka ekspordiks, Lätis on piisavalt tootmisvõimsusi üksnes veerohkel kevadel ning Leedu on püsivalt elektrinäljas.

Baltikumi elektriturg on ühendatud Venemaa elektrituruga. Peale selle, et ilma selleta on vajaliku stabiilsuse tagamine elektrivõrgus keeruline kui mitte võimatu (seda vähemalt pikaajaliselt), on Venemaa Baltikumi elektriturul monopoolne importöör, sest just sealt ostavad puudujääva elektrienergia ostavad Leedu ja ka Läti (kui eesti omast ei piisa).

Estlink 1 võimus on nii napp, et seda võib võrrelda niidiga ning katkestuste põhjal tundub, et suhteliselt habras niit. Seetõttu ei suuda see mõjutada kohaliku hinda ega tagada varustust juhul kui Baltikum ei suudaks mingil põhjusel elektrienergiat Venemaalt saada vajalikus mahus. Täna (st 15.oktoobril) algas Estlink 2 rajamine ning see avatakse 2014.aasta alguses. Selle võimus on juba selline, mis suudab mingil määral ka kohaliku turgu mõjutada.

Pole teada, millal ja kas valmivad Läti ja Leedu loodetavad ühendused Rootsi ja Taaniga. Kõige olulisem oleks aga Leedu-Poola vaheline ühendus, millest Poola pole aga eriti huvitatud, kui just ei tekki võimalust Leedust elektrit osta (aga tundub, et ka nemad eelistavad rohkem oma jõududele kui Leedule).

Leedu poliitilised jõud on enam-vähem ühel häälel lubanud uue tuumaelektrijaama rajamist, kuid värske rahvahääletus andis väga selge „ei“. Tegemist on küll nõuandva häälega, kuid eituse niivõrd suur ülekaal võib vähemalt osa poliitikuid kõhklema panna. Lisades sellele Leedu senise kohmaka edasimineku projektiga, mis kõik potentsiaalsed osalised on juba kõhklema pannud, võib suure tõenäosusega öelda, et tuumajaama Leetu ilmselt ei tule. Muidugi ei saa seda ka välistada, kuid selle valmimine ja lõpptoodangu hind võivad olla oluliselt teistsugused loodetavast (vt ka edasi).

Niisiis jääb ka kõige olulisem elektriühendus Euroopaga rajamata ning kuigi mõne aasta pärast hakkavad eesotsas Estlink2-ga loodetavasti ka teised elektriühendused tekkima, jääb Baltikum endiselt valdavalt suletuks ja elektrienergia tootmisvõimuste nappuse tõttu välistootjatest sõltuvaks.

Suhteliselt suletud turul, kus pakkujad ei suuda nõudlust rahuldada, kujuneb toote hind kõige kallima tootja tootmishinna pluss kasumimäära alusel pluss veel lisapreemia monopoolsele importöörile. Seda on näha Leedus. Kui kolme riigi regulatsioonide erinevused vähenevad ja turud muutuvad täiesti avatuks, siis kandub see kõrgem hind ka põhja poole. Tuleb tähele panna, et eeltoodud valemi kaks viimast komponenti ei ole mingi regulatsiooni või teguri poolt piiratavad. Lisaks tuleb meeles pidada, et olukord, kus nõudlus ületab pakkumist, ei pane tootjat oma tootmisprotsesse efektiivselt üles ehitama, sest hinna saab niikuinii kätte (muidugi ei saa välistada, et mõni tootja seda teeb, kuid seda siis kasumimäära suurendamise nimel).

Süsinikukvootide hindade osas valitseb üldine määramatus: on võimalik, et need langevad praeguselt veelgi madalamaks, kuid ei saa välistada ka nende tõusu. Seega on võimatu praegu ennustada, milliseks kujuneb põlevkivist toodetava elektri tootmise omahind.

Tegelikult pole teada, mis juhtub pikaajaliselt Euroopa keskkonnaregulatsiooniga, see võib karmistuda, kuid ka leevenduda. Selles on tehtud (või oli see veel kavandamisjärgus?) tagasisamm puudutab mootorikütustes biokütuste osakaalu. Nimelt selgus neile üllatuslikult (mis näitab minimaalselt erinevate poliitikavaldkondade mittekooskõlastamist Euroopas ja maksimaalselt otsustajate rumalust), et biokütuste liigne soodustamine vähendab toidusaaduste pakkumist ja viib üles toiduainete hinnad ja süvendab toiduainete nappust maailmas kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega. Ei saa välistada, et ühel hetkel jõuavad Euroopa keskkonnaametnikud järgmise tõehetkeni, mis ütleb, et ei saa kogu maailmaga vastujalga käia. Eriti kui Euroopa majandusseis on vilets ning kogu Euroopa heaoluühiskond vappub konkurentsivõimetuse tagajärel tekkinud meeleavaldustes ja mässudes.

Ei tasu ka unustada Jaapani avarii järel alguse saanud tuumaelektrijaamade sulgemismaaniat, mis elektrienergia nappust Euroopas süvendab, ja seega hinnad ülespoole lükkab. Kui palju, selgub järgmise kuue kuu jooksul.

Eeltoodu valguses võib suhteliselt kindlalt väita, et elektrituru avamisega Eestis on mõnevõrra kiirustatud. Esiteks oleks kindlasti pidanud ära ootama Estlink2 avamise, kuid veelgi parem oleks olnud, kui turu avamise ajaks oleks Baltikum seotud rohkemate riikidega (st siis Läti-Leedu Rootsi-Taani vahel) ja loomulikult, et ühendused oleksid võimsamad haprast „õmblusniidist“.

See suurendaks konkurentsi Baltikumis ja looks vähemalt teoreetiliselt võimaluse, et elektrihind ei kujune eeltoodud valemi (kallima tootja + kasumimäära + monopoolse importööri kasumimäära) põhjal või vähemalt surub konkurents kaks viimast tulumäära mõistlikule tasemele ning võib-olla hakkavad tootjad mõtlema rohkem ka efektiivsema tootmise peale.

Muidugi võib suurem (välis)konkurents hakata kohalikke tootjaid survestama, kuid see tooks hinna mõnevõrra allapoole, sest osad kohalikud tootmisvõimsused osutuksid konkurentsivõimetuteks kas kogu aasta jooksul või vähemalt madaltarbimisperioodidel (nt suvel). Samas jääb neil avarii- ja tippvõimsuste ajal konkurentsivõime alles ehk niiviisi tagataks ka varustuskindlus olukordadeks kui (osad) ühendused mingil põhjusel katkevad.

Süsinikukvootide hindade osas valitsev määramatus ei lase hinnata, milline võiks olla kohalik pakkumishind. Põhimõtteliselt võib maksimaalne tootmishind kujuneda kas Eestis, kus tuleb põlevkivist toodetud elektrienergia tootmishinnale juurde liita teadmata trahvisumma süsinikukvoodi hinna näol, või siis Leedus, kas kõrge gaasihinna või tuumaenergia tõttu.

Kuni Leedus pole tekkinud ühest selgust, kas tuumajaam rajatakse, pole neil ka mõtet rajada alternatiivsetel kütustel (sj gaasil) põhinevaid suuri elektrijaamu. Venemaa gaasimüük Leedule on aga selline nagu ta on (ehk siis poliitiliselt motiveeritud katkestustega ja napp; arvestades elektrienergia müügivõimalust Leedus, pole nad huvitatud olukorra muutmisest) ehk gaasi saamiseks tuleks sisse vedada vedeldatud gaasi praegusest oluliselt suuremas mahus. Seni kuni pole selge tuumajaama (mitte)ehitamine, pole mõtet ka rajada vedeldatud gaasi sisseveo suuri võimsusi. Seega oleks selgus uue tuumaelektrijaama osas väga oluline.

Kuid viimase puhul on küsimus ka tulevases elektrienergia hinnas – kui see kujuneb liialt kõrgeks (eelkõige rajamiskulude tõttu), siis ilmselt ei osale projektis Läti ega Eesti, rääkimata Poolast, mis teeb projekti liialt koormavaks Leedule ning jaam jääb rajamata või ehitatakse teda väga-väga kaua. Kuid kõrge hind võib selguda alles ehitamise käigus või järel – ei saa ju välistada, et Euroopa keskkonnapoliitika kehtestab ootamatult mingid reeglid tuumajaamadele, mis nende kulusid kõvasti tõstab. Ilmselt piisaks selleks ühest tõsisemast avariist ükskõik kus maailmas ja keskmise tõsidusega probleemist Euroopas. Samuti ei tasu tähelepanuta jätta asjaolu, et kõikide suuremate ehituste hinnad kipuvad lõpuks kujunema arvestuslikust oluliselt suuremaks. Kui ma ei eksi, siis Soome ehitatava uue tuumajaama ehitusmaksumus on tõusnud kaks korda.

Muidugi lahendaks tuumaelektrijaam tootmisvõimsuste ja nõudluse vahelise ebakõla (kuid üpris kauges tulevikus!), kuid elektrihind kujuneks ikkagi kallima ehk siis tuumajaama omahinnast lähtuvalt, kui just importöörid ei ole valmis pakkuma odavamat elektrienergiat (ei saa isegi ennustada, kas põlevkivielekter oleks tuumajaamas toodetust odavam või mitte).

Teoreetiliselt lähtudes võiks tuumajaama valmides oletada juba rohkemate lääne-suunaliste elektriühenduste olemasolu (kui Leedu ja Läti on oma ühenduste rajamisega hakkama saanud), kuid me ei tea, milline on elektrienergia hind importööride, st eelkõige Skandinaavia turul. Sest me ei tea, kui suur on sealne elektrienergia pakkumine ning milline on nõudlus Euroopas.

Kas näiteks Venemaa uus Kaliningradi tuumajaam (kui ta tõesti valmis ehitatakse) on valmis müüma elektrit Baltikumi (selle eesmärgiga ju seda ehitatakse)? Millise hinnaga? Võib arvata, et nad tahaksid ikkagi küsida maksimaalset hinda, mitte ei püüa turgu odava hinnaga üle võtta ja kohalikud tootjad kõrvale lükata, et siis hind lakke tõsta. Kuigi viimast ei saa välistada (nt kui Venemaa otsustab koos muude oma tootmisvõimsustega seda teha), võib arvata, et nad siiski teavad teiste ühenduste olemasolu ning mõistavad, et kohalikud valitsused (ja EL) ilmselt ei lase seda siiski teha. Eriti huvitav ongi selles osas, kuidas laheneb Gazpromi vastasseis Euroopa konkurentsiametiga.

1)      Elektrituru avamisega on Eestis põhjendamatult kiirustatud (valmis oleks pidanud olema vähemalt Estlink2).

2)      Tulemuseks on põhjendamatult kõrge hinnatase 2013.aastal, mis võib (aga ei pruugi) 2014.aastal langeda.

3)      Tulevikus on elektrienergia hind sisuliselt prognoosimatu, sest süsinikukvoodi hinnad ja Euroopa keskkonnapoliitika pole prognoositavad või on seda vaid lühiajaliselt ja madala tõenäosusega.

4)      Suhteliselt suletud turu tõttu kujuneb Baltikumis elektrienergia hind suhteliselt kõrgeks ning suuremat kasu saavad odavamad tootjad, kuid koore riisub vähemalt esialgu monopoolne importöör (Venemaa).

5)      On võimalik, et tänu kõrgele hinnale alapakkumisega turul, kujuneb Eesti Energia kasum küllaltki kenaks (vähemalt 2013.aastal). Muidugi sõltub see süsinikukvoodi hinnast, aga tundub, et see osutub ennem madalaks kui väga kõrgeks.

Kas 2014. aastast ja hiljem midagi muutub? Väga keeruline öelda, sest see sõltub majandusseisust (ja elektrivajadusest) Euroopas, keskkonnaregulatsioonidest, tuumaelektrijaamade sulgemisest Euroopas (ja eelkõige Saksamaal), lisaelektriühenduste valmimisest Baltikumi ja muu Euroopa vahel, Leedu tuumajaama ehitamise otsusest ja veel paljust muust.