Rohkem raha kinnisvaras tõmbab majanduse käima

Eesti poliitika väljatöötajad on kõigest sellest teadlikud, kuid eelarvedefitsiidi tingimustes ei ole neil manööverdamisruumi. Kui majandus ei kasva, siis puuduvad riigil hoovad, millega oluliselt tõsta maksutulusid või suurendada riiklikke kulutusi.

Minevikus hästi töötanud vahendid on end ammendanud. Eesti majandus on juba väga avatud, investeerimise ja uute töökohtade loomise tõkkeid ei ole. Paraku ei ole halva ülemaailmse majanduskliima tõttu välisnõudlus kasvanud küllalt kiiresti, et kompenseerida sisenõudluse puudumist. Just nõrk sisenõudlus on praegu Eesti majanduse suurim probleem. See ongi põhjustanud alainvesteerimise, sotsiaalsed probleemid, väljarände, probleemid avalike teenustega.

Eesti valitsusjuhid usuvad siiralt, et vabaturg suudab lahendada majandusprobleeme, ilma et riik peaks oluliselt sekkuma. Selle poliitika edu taasiseseisvumisele järgnenud 20 aasta jooksul on tekitanud usu, et vabaturg on ainuke vahend majanduskasvu saavutamiseks. Tõsiasi, et maailma majanduslikult kõige edukamates riikides, sealhulgas Põhjamaades, on riigi osakaal majanduses umbes 50%, ei huvita kedagi. Ei ole juhus, et majanduslikult arenenud on just need riigid, kus riigil on suur osakaal majanduses.

Kanada eeskuju. Kuna ma elan Kanadas, siis tutvustan üht tõhusat majandushooba, mida kasutab Kanada riigi valitsus ja mida Eesti riigi juhid võiksid kaaluda. Eesti valitsuse eesmärgiks peaks olema välja töötada meetmed, mis tõmbaksid ringlusesse uut raha, suurendaksid sisenõudlust ning inimeste sissetulekuid.

Üks peamisi vahendeid nõudluse suurendamiseks on meelitada kinnisvarasektorisse rohkem raha. Kinnisvarasse läheb suurem osa laene ja see sektor on oluline tööandja.

Kanadas asutas keskvalitsus 1946 Canada Mortgage and Housing Corporation’i, mille eesmärgiks oli tagada turul piisaval arvul soodsa hinnaga eluasemelaene. CMHC pakub pankadele teatud tingimustel (eluaseme turuväärtus, laenaja sissetulekud, jne) eluasemelaenude kindlustamist. See võimaldab Kanadas pankadel hea krediidireitinguga klientidele pakkuda eluasemelaenu ilma CMHC kindlustuseta, samas kui suurema riskiga laenukliendilt võib pank nõuda, et ta sõlmiks CMHC kindlustuslepingu. Eestis võiks selline kindlustusmakse esmakordsetele eluasemelaenu klientidele moodustada näiteks 5% minimaalsest omavastutusest. See tooks turule uut raha.

Rohkem kinnisvaralaene. See tekitaks uue nõudluse eluasemete järele klientide hulgas, kes varem pankadele huvi ei pakkunud. Pankadel oleks huvi suurendada kinnisvaralaenude pakkumist, mis suurendaks kinnisvarasektori tulu ja parandaks tööhõivet. Uus nõudlus aitaks tõsta kinnisvara väärtust ja suurendaks likviidsust, mis omakorda leevendaks survet olemasolevate elusemelaenude klientidele. Tänu uue raha juurdevoolule võidaksid ka teised majandusharud.

Erinevalt teistest Eesti riigi toetuskavadest võiks Eestis olla isetasuv selline eluasemelaenu kindlustus, kus laenaja sõlmib laenu tagatisena kindlustuse ja maksab selle eest. Sellise kindlustusinstitutsiooni saaks luua eraldiseisva üksusena või nt KredEx või EASi osana. Lisaks aitaks see riigil paremini juhtida raharinglust ja mõjutada kinnisvarahindasid, muutes kindlustustingimusi ja vajadusel laiendades seda ka teistesse valdkondadesse, näiteks kinnisvaralaenudesse.

Kui kinnisvarasektor hakkab kasvama ja turg kosub, peaks riik minu arvates järgmise sammuna kaaluma tulubaasi mitmekesistamist ja suurendama sellega seotud riiklikke kulutusi. Riik saaks kinnisvaraturu kasvu arvel suurendada oma tulubaasi, tõstes kinnisvaramaksusid ja ehituslubadega väljastamisega seotud riigilõivusid ning maksustades kinnisvaratehinguid.

Eluasemelaenude kasvu tulemusena suurenevad tulud, mis omakorda suurendab riigi maksutulu ja võimaldab tõsta avaliku sektori kulutusi, kõrvaldades mitmeid probleeme, mis takistavad Eesti majanduse kasvu.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Panga ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.