12. detsember 2013 kell 21:00

Puhkepäev. Sihikindel härra sportlane

1. august 1980. aasta. Moskva olümpiamängude autasustamispjedestaali kõrgeimal astmel seisavad NSV Liidu võrkpallurid, nende seas üks eestlane – Viljar Loor.

See on ühe sportlase unistuste tipp – saada olümpiavõitjaks. Kuid milline töö ja vaev on selle saavutuse taga, seda tavainimesed ei tea.

Gunnar Pressi raamatusse “Härra sportlane Viljar Loor” on kirja pandud Viljar Loori lugu. See on raamat mehest, kes jõudis võrkpallurina täiusele lähemale kui ükski teine sama ala tegija. Spordivälises elus tal kahjuks nii hästi ei läinud.

See on raamat täis visa tööd, võidurõõmu ja traagikat. Viljar Loorist räägitakse selles ääretult ausalt ja inimlikult. Teada saab, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, millest ta ennast häirida ei lasknud. Kuidas käis toona viinavõtt või kuidas toimis Nõukogude Liidus spordielu. Samuti treeneritest nii Eestis kui ka Venemaal.

Visa edasipürgija . 1. oktoobril 1953. aastal sündis Tartus Looride perre poisslaps, kellele pandi nimeks Viljar. Kümneaastaselt alustas ta treeningutega Tartu spordikoolis ja sealt alates ei olnud enam tagasiteed. Võrkpall oli ala, mis võttis kogu vaba aja. Kuid õpingud olid ja jäid tähtsaks.

1971. aastal liitus Loor Eesti koondise ja Kaleviga, 1975. aastal Moskva CSKAga ja Nõukogude liidu koondisega. CSKA

(Armee Keskspordiklubi) oli võistkond, mida ei armastatud ei Venemaal aga mujal, sest see sümboliseeris palliplatsil sõjaväelist diktatuuri, kuid mehed, kes selles klubis mängisid, olid parimatest parimad. Koondisena võitlesid nad üksteise eest, pundi eest, kuldmedalite nimel. Jutt kodumaa kaitsmisest oli nõukogudepärane jama, mida keegi tõsiselt ei võtnud.

Nende mäng oli täiuslik ja Viljar Loor oli täiusliku meeskonna mängija. Viljar Loor oli ainus koondise mängija, kes suutis Kommunistliku Partei liikmepiletit vältida. Samamoodi ei olnud ta nõus hilisemas elus ühinema ühegi iseseisva Eesti erakonnaga, kelle esindajad ta resoluutse käeviipega minema saatis.

1985. aastal oli Loori ametlik hüvastijätt Nõukogude Liidu koondisega, 1986. aastal Eesti koondise ja Kaleviga. 22. märtsil 2011. aastal lõpetas ta ise oma elu. Eesti parimaks sportlaseks ei nimetanud eesti ajakirjanikud Viljar Loori vaatamata sportlikele saavutustele kunagi.

Eesti võrkpalli ajalugu. Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta Nõukogude Liidu meistritiitlist kuni liidu lagunemiseni kõigi oma tõusude, mõõnade ja skandaalidega alates tuntud noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni.

Kokkuvõtteks sobiksid akadeemik Heino Liimetsa sõnad: “Sportlane tunnetab, et kolmekümnendaks eluaastaks on ta parimad päevad möödas, ees ei oota teda enam mitte midagi, teda ei ole kellelegi vaja. Sport on viinud inimese katastroofini.”

 

Raamat

“Härra sportlane Viljar Loor”

Hinnang: 9

Autor: Gunnar PressMüügil raamatupoodides e-raamatuna ja paberformaadis, samuti saadaval raamatu­kogudes.

Hetkel kuum