Sellega sarnasus enam-vähem piirdub, sest üks on ikkagi baar, kus pakutakse lisaks toitu, teine aga toidule pühendunud restoran, millel olemas baarilett. Ja toiduga on NYNYs lood päris head.
Kui menüü “kohustuslik” osa välja arvata, jääb ikkagi üle mitu ahvatlevat rooga: eelroogadest krabikoogid wakame salatiga ja kookospiimakastmes sinimerikarbid, pearoogadest kana-ballotiin ja küpsetatud koha, aga ka juba nimetatud pastinaagikreemi ja polentaga põrsaribi.
Krabikoogid olid maitselt enam-vähem, ainult kuidagi pehmekesed, ei mingit kinnitust hiljutisest pannilviibimisest. Koha koos juurdekuuluvaga maitses hästi, kuid tekitas küsimusi restorani töökorralduse kohta.
NYNY on pigem väike kui suur restoran, kuid menüükoostaja ja peakokk poleks omavahel justkui kokku saanud: menüü lubas koha juurde mandelkartuleid, taldrikul olid aga tavalised koorega kartulisektorid (kusjuures väga maitsvad). Veel lubas menüü koha juurde hooaja köögivilju, seal olid aga suhkruherned, lillkapsas ja brokoli (samuti väga maitsvad). Jah, kusagil lõunapoolkeral võib ju olla ka suhkruherneste hooaeg, aga igatahes mitte Eestis ega ka New Yorgis.
Kesine joogikaart. Oleks tegu ja jutt omavahel klappinud, poleks toidu üle üldse põhjust kurta olnud, kõik oli toredasti välja mõeldud ja maitsev. Joogivaliku üle aga tahaks kurta küll.
Suurlinliku nime ja stiiliga restorani kohta oli veinivalik üllatavalt provintslik. Klaasiveinivalik oli väike ja üllatusteta, ikka see Anjou roosa ja Cono Sur ja Valckenbergi riisling ja muu selline igituttav kraam. Kogu veinikaardi peale leidsin vaid kolm ameeriklast. No kust neid California suurepäraseid jooke veel siis otsida kui mitte New Yorgist?
Õllega olid lood pisut paremad, Ameerika oli esindatud ja üks nende ale osutus üllatavalt meeldivaks leiuks. Meeldiv oli ka NYNY teenindus – südamlik, tähelepanelik ja asjatundlik, tublisti üle linna keskmise ja alustava koha kohta üllatavalt heal tasemel.