Björn Wahlroos: eestlased, õpetage soomlasi!

15. mai 2014, 15:37

Eesti peab jätkama soomlaste õpetamist, sest soomlased on unustanud, kuidas ehitada üles ettevõtlikku riiki, nendib Soome tuntumaid ja mõjukamaid ettevõtjaid Björn Wahlroos Äripäevale antud intervjuus.

Teie viimase aja esinemistest kõlab selgelt läbi, et olete Euroopa pärast tõsiselt mures.

Ma olen tõesti murelik. On nii palju asju, mis on Euroopas valesti tehtud. ELi ülesehitamise protsessi  juhtis algusest peale üsna kitsas eliit ja see polnud läbipaistev. Ma ei pane seda algusaegade läbipaistmatust pahaks, sest eesmärgid olid ju väga üllad – ELi loomise algeesmärk oli kindlustada, et sakslased ja prantslased lõpetaksid teineteise nottimise. Seejärel lisati nimekirja veel asju – majanduskasvu toetamine, turu suurendamine, finantsturgude integreerimine, kaubanduspiirangute kaotamine. Ka need olid üllad eesmärgid.

Kuid nüüd on läbipaistmatuses möödunud poolsada aastat ja on aeg mõista: et protsess saaks minna õiges suunas, on vaja läbipaistvust ja legitiimsust. Inimesed ei võta Euroopat omaks, kuni nad näevad seda süsteemina, mis poliitiliselt ega majanduslikult hästi ei toimi. Euroopas valitseb ühelt poolt demokraatia defitsiit ja teiselt poolt halb finantsjuhtimine.

Seega inimeste mandaat, kes Euroopa üles ehitasid, on aja ära elanud. Nad ei tee enam midagi sellist, et kõik tahaksid nende mandaati pikendada. Nüüd küsime, kellel on õigus edasi minna.

Meil tuleb ilmselt ka vähendada Euroopa visiooni  ulatust. Eurooplased ei taha föderaalriiki, nad ütlevad juba praegu, et parem oleks liidust jalga lasta. Mulle tundub, et kui praegu Euroopas referendum korraldada, siis oleks Saksamaa ainuke, kes liitu jäämise poolt hääletaks.

Ja Eesti. Meil on julgeolekupõhjused.

Julgeolek on ka põhjus, miks Soome ELi astus, selles osas oleme väga sarnased. Ometi, mujal hääletaks enamik ilmselt EList välja astumise poolt. Ja see pole hea: ei saa ehitada Euroopat mandaadi puudumisele. Peame tunnistama, et elitaarsete esiisade loodud Euroopa pole populaarne ega toimi majanduslikult, nii et me peame asjad ümber vaatama.

Kas poliitikud võtavad teid kuulda?

Muidugi. Probleem on selles, et minu vaated on tsentris. Enamikes Euroopa riikides leidub agressiivselt euroopavastased populistlikke parteisid. Minu sõnum on, et EL on teinud suurepäraseid asju. Lisaks sellele, et see tegi lõpu sakslaste ja prantslaste taplemisele, on EL loonud liikumisvabaduse ja investeerimisvabaduse. Inimesed, raha ja kaubad saavad vabalt üle piiride liikuda ja minagi olen üks neist, kes reisib üle Euroopa piiride pea iga päev.

Kahjuks oleme teinud ka vigu ja nüüd on jama selles, et kui me nende probleemidega ei tegele, siis paneme ohtu ka kõik saavutatu. Jumal üksi teab, mis saab avatud turgudest ja julgeolekust, kui EL kokku kukub! Nii et ma olen väga ELi poolt. 

Kuid pole võimalik luua midagi, mida inimesed ei taha. EL võiks olla nagu  püha Rooma impeerium, suveräänsete riikide organiseeritud liit. Rooma Impeerium oli 500 aastat fantastiliselt edukas ning hansalinnad nagu Tallinn ja Turu võitsid sellest. Euroopas on ennegi olnud väikeste riikide kogum, kes rahus elavad ja kauplevad. Sellele võiks lisanduda veel riigikaitse eest hoolitsev NATO.

Kuidas mõjutab olukord Venemaal ja Ukrainas Soomet ning kuidas peaks Soome valitsus käituma?

Soome on alati suhtunud Venemaa majanduslikku arengusse skeptilisemalt kui enamik teisi riike. Nõukogude Liidu ajal sai Soome müüa toornafta eest Venemaale kaupu, mis poleks alati Lääne turul läbi löönud. See oli meile ülikasumlik, kuid arusaadavalt sai see toimida vaid diktatuuri tingimustes.

Pärast 1991. aastat on meie kaubandussuhted vaikselt arenenud, aga mitte plahvatuslikult. Paljud usuvad, et meie kaubavahetus Venemaaga peaks olema hoopis suurem, aga põhjus on just meie skepsises. Reeglina on soomlased olnud ettevaatlikud ja pole Venemaale eriti laienenud. Seega ebastabiilsus Venemaal ei tekita meile erilisi probleeme.

Ka Sampo pole finantsteenustega Venemaa turule laienenud. Ostsime Venemaal väikese kindlustusfirma lihtsalt selleks, et õpetada oma töötajatele, kui raske on Venemaal asju ajada. Nüüdseks oleme selle müünud.

Kas see oli kulukas eksperiment?

Ei, see oli pisikene firma. Minu inimesed tahtsid osta palju suuremat ettevõtet, aga mina ütlesin, et ostame väikese lihtsalt harjutamiseks. See õigustas ennast igati. Nordeal on Venemaal pank, mida me ilmselt eelistaksime mitte omada – see on äärmiselt kasumlik, kuid me ei taha sellega laieneda, sest Venemaal on finantssektoris väga keeruline tegutseda.

On küll ka Soome edulugusid Venemaal – kohe tulevad meelde õlletootjad eesotsas Hartwalliga, kes alustas regioonis Saku õlletehasega.

Milline peaks olema nüüd Soome reaktsioon Venemaa käitumisele?

Kriisi ei jahuta välispoliitika ega sõjalised aktsioonid, vaid turg. Mida iganes EL ja USA on teinud Venemaale vastu astumiseks, on marginaalne. Ainuke asi, mis piirab Venemaad agressiivseid samme astumast, on finantsturud. Venemaa väärtpaberite väärtus on langenud kriisi algusest alates 20-30%, ja see tähendab suurt kaotust.  Samuti on kasvanud kapitali väljavool Venemaalt. Huvitav on see, et nüüd me näeme, kui õige oli ELi  aluspõhimõte – olulisim rahugarant on normaalne majanduskoostöö riikide vahel. 

Mida te arvate Venemaale kehtestatud sanktsioonidest?

Ma ei usu, et neist palju kasu oleks olnud – ilmselt on nad pigem sümboolsed. Loomulikult on sanktsioonid paremad kui sõjaline tegevus, kuid üldiselt leian, et finantsturud on rahuliku lahenduse leidmisel sanktsioonidest palju suuremat rolli mänginud.

Milline on teie lähiaja majandusprognoos Soomele ja Balti riikidele?

Eestil on suurepärane võimalus arendada välja elujõuline majandus, mis on paindlikum ja efektiivsem kui Soomes, kus on kõrgemad maksud ja suuremad sotsiaaltoetused.

Eesti on paljude Soomes tegutsevate ettevõtete baas ning see ongi minu meelest asi, mida te tegema peaksite. Te õpetate soomlastele, kuidas luua ettevõtlikku majandust.

Soome suhtes olen süngem. Põhjus on lihtne: nagu enamikes Euroopa riikides, on ka Soomes tööjõuturul toimunud kummalised arengud. Viimase 10 aasta eurotsooni suurim palgatõus on aset leidnud Soomes. Selle tulemusel on investeeringud praktiliselt kokku kuivanud, eriti tööjõumahukatesse sektoritesse. Me võime ju ühe puidutööstuse ehitada, aga kui see kord valmis saab, siis tööjõudu see praktiliselt ei vaja.

Lisaks on õnn Soomet alt vedanud. Umbes 85% meie ekspordist tuleb kolmest nn õnnetust sektorist. Esiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mida iseloomustab Nokia sisuline häving. Teiseks paberi- ja tselluloositööstus, mis on Soomes küll hästi juhitud, aga mille kasvu on peatanud konkurents elektroonilistelt kanalitelt. Kolmandaks Soomes jõuliselt esindatud raskemetallitööstus, mis samuti ei kasva.

Pannes nüüd need asjad kokku – liiga kallis tööjõud ja suurimaid ekspordisektoreid tabanud ebaõnn –, siis on võimatu olla optimistlik. Me lihtsalt peame tööjõuturgu reformima.

Mida te sellega silmas peate?

Õigem oleks öelda, et me peame tööjõuturu looma. Meil pole sellist asja, seda juhivad ametiühingud. Soomes on tööturg hoopis rohkem ametiühingute kontrolli all kui Rootsis või Taanis.

Te ei maksa inimestele töö eest, vaid selle eest, et neid töölt eemal hoida?

Selle asja nimi on töötu abiraha, ja me maksame seda palju. Ja veel hiljuti me maksime üliõpilastele, et nad pikkadeks aastateks ülikooli jääksid. Nii et oleme teinud palju, et inimesi tööturult eemal hoida, mis muidugi aitab ametiühingutel kõrgeid palku säilitada. See ongi nüüd pannud piduri majanduskasvule. Keegi ei investeeri. Seejuures tööpuudus on vaid ligi 9%, kuid selle taga on meie õnnetu demograafia: väga paljud sõjajärgsetel aastatel sündinud soomlased on pensionile minemas.

Miks te nõustusite Äriplaanil üles astuma?

Ma olen Eestist vaimustunud. Eesti on soomlastele nii oluline, peame teilt õppima…. Jah, see kõlab teile peaaegu huumorina, kuid ma ei püüa nalja teha. Meil tuleb Soomes mõista, et me peame riigi üles ehitama ettevõtlikkusele ja tööle, lastes inimestel oma tugevusi rakendada. Me oleme selle Soomes unustanud. Usume, et riiki hoiavad üleval poliitikud ja ametnikud. Oleme ehitanud üles hiiglasliku aparaadi, mis kannab raha üle töötajatelt mittetöötajatele. Muidugi, mingi sotsiaalkindlustus peab olema, mis hoolitseb nende eest, kes toime ei tule, ilma et neil oleks selles mingit süüd. Aga me oleme läinud sellega kaugelt liiale!

Nii et ma olen rõõmus, et Tallinnasse tulen. Olen muidugi käinud varemgi Eestis, purjetanud Eesti külje all, aga mulle meeldib tagasi tulla. Veel imetlen seda, kuidas te tulite välja viis aastat tagasi alanud majandusraskustest. Sõlmisin siis paljudega kihlvedusid, et Balti riigid ei tule sellest kriisist devalveerimata välja, ja kaotasin need kõik.

Kas mängus olid suured summad?

Oh,ei! - Pudel šampanjat või nii. Asja mõte on aga selles, et ühest küljest oleks mulle meeldinud, kui mul oleks õigus olnud, sest see oleks tõestanud, et tööturgu peab alati toetama paindlik valuuta. Teisalt see näitab, et kui tööturg on paindlik ja inimesed mõistavad oma pikaajalisi huve, siis saab seda teha.

See oli valus.

Kindlasti. Kui mult selle kohta küsitakse – ja seda küsitakse Londonis ja New Yorgis, ehkki ma pole kindel, kas Eestis on poliitiliselt korrektne seda öelda – siis ma vastan, et see valu oli väike võrreldes sellega, millega rahvas harjunud oli. Teie rahval oli ajalooline õnnetus valuga harjuda, ja seepärast te suutsite selle harjutusega toime tulla. Soomlased ei suudaks. Ja ma ütlen seda suure imetlusega.

Kui palju teil endal igapäevaelus raha kulub?

Seda ma ei oska öelda. Mul on nii palju elus vedanud, et ma ei hoia igapäevastel kulutustel silma peal.

Kui te peaksite praegu nullist alustama, siis mida te teeksite?

Oleneb sellest, kes ma olen ja mida ma oskan. Mina ei arvanud alguses, et võiksin läbi lüüa äris ja läbirääkimistes. Sellepärast läksingi alguses ülikooli. Olin kümme aastat õppejõud ning õppisin loenguid andes ka ise üht-teist majandusest ja rahandusest.

Hinda kauplesin elus esimest korda alla 1980. aastal, kui olin just Ameerikasse kolinud ja tahtsin Oldsmobile’i osta. Olin koos naisega, kes on pärit Ida-Soomest ja need on tuntud kõvade tingijatena. Mina olen pehme rootsisoomlane Edela-Soomest, kes ei peaks noist asjust tuhkagi teadma. Ostsin Rhode Islandil auto ja avastasin, kui vaimustav on hinna üle tingida! Ameerikas veedetud aastad õpetasid mulle palju.

Vastus küsimusele on, et inimesed peaksid tegema seda, mis neil hästi välja tuleb – ja neil peaks lubama seda teha. Mõned meist on teatud asjades paremad, teistel on rohkem õnne, aga me peame ise oma elu eest vastutuse võtma ja oma kihlveod sõlmima. Mõned kihlveod kaotame – nagu läks mul selle Eesti kihlveoga – aga teised jälle võidame. 

Ma ei plaaninud kunagi siia jõuda, ma ei plaaninud üldse mitte midagi. Kui te oleksite mult küsinud 20 aastat tagasi, veel enam 40 aastat tagasi, kas ma võiksin olla jõukas või mõjuvõimas, siis oleksin teie üle naernud ja öelnud, et see on jamps, see pole minu elu.

Miks teid öösel üleval hoiab?

Praktiliselt mitte miski, mul on suurepärane uni. Inimesed arvavad, et me oleme Sampos mingid finantsässad, aga ei ole me tuhkagi. Oleme väga igavad inimesed, kes hoiduvad riskidest ja tahavad investeerida ainult asjadesse, mida me mõistame. Selle lisaboonus on hea uni.

Isegi 2008. aastal sügisel kriisi ajal olime õnnega koos, sest olime olnud nii konservatiivsed. Tegime siis mõned oma parimad investeeringud. Olime just müünud 2007. aastal panga taanlastele, nii et meil oli 2008. aasta sügisel 5 miljardit eurot vaba kapitali. Kui hea oli olla 2008. aastal konservatiivne ja omada vaba raha! Sampo oli üks üliväheseid firmasid, kes 2008.-2009. aasta kriisist kõvasti teenis. Me ostsime 10% Nordeast väga madala hinnaga, lisaks soetasime palju Skandinaavia ettevõtete võlakirju, mille USA investorid olid odavmüüki pannud. Teenisime oma aktsionäridele konservatiivsusega kõvasti.

Selle taga pidid siiski olema head juhtimisotsused?

Nojah, eks ma vist rõhutan liialt vedamist. See on ikka mitu asja koos – sa pead olema professionaalne, sul peavad olema tööl head inimesed, kes teavad, mida teevad. Kõige ohtlikum asi ongi töötajad, kes ei tea, mida nad teevad – amatöörid, hullumeelsete riskide võtjad. Kõigepealt peab sul olema kompetentne meeskond, ning siis muidugi võiks õnne ka olla.

Millised Eesti ettevõtted teile kohe meelde tulevad?

Saku. Tallink. Vana Hansapank. Ma väga paljusid ei tea, sest ma ei tee nendega enam otse äri. Ma ei tohigi teha, sest siis ma sekkuksin asjadesse, mida ma ei peaks mõjutama – näiteks Nordea laenupoliitika. Panga ausus võib kahtluse alla sattuda, seega olen õppinud mitte vahele segama. Noil päevil, kui ma olin veel investeerimispankur, nautisin väga käte määrimist.

Kas te ei tahtnud ise Hansapanka ära osta?

Meile pakuti hoopis Hansapanga ära ostnud Swedbanki, vaatasime seda kuu aega – aga siis otsustasime teha neile pakkumise, millest oli lihtne keelduda, kui Mario Puzot parafraseerida. Leidsime, et olime juba küllalt riskinud. Me oleksime võinud kriisis hoopis rohkem teenida, kui oleksime tulipäisemad olnud. Kuid finantsturgudel tuleb käituda nii, et sa suudad eluga välja tulla praktiliselt ükskõik millisest tagasilöögist. Ma ei taha kunagi kogu raha panti panna ja nii haavatav olla, et ei saaks hästi magada.

Kas te võtsite Eesti tagasitoomist tsiviliseeritud maailma ka enda missioonina, kui Eesti taas vabaks sai?

Alguses küll. 1991. aastal oli see väga raske. Te olite nii seotud Nõukogude Liiduga ja probleeme jätkus kõikjale. Ma usun, et Soome oleks pidanud rohkem tegema. Soomes oli nn vana kooli põlvkond, kes arvas, et NL ei lagune kunagi, ja nad olid liiga ettevaatlikud. Ma olin väikest viisi teisel pool, aitasin pisikeste summadega mõnel eestlasel reisida, kuid mu panus oli väga väike. Soome tervikuna aga ei teinud piisavalt ja mul on selle pärast väga kahju.

Te panustasite välisinvestorina.

Siis jah, tõsi küll, algasid soomlaste investeeringud õlletööstusesse, toidutööstusesse. Sel polnud pistmist poliitika ega Soome riigiga, vaid selle taga olid Hartwallid ja Fazerid ja teised omanikud, kes nägid ärivõimalusi. Ma arvan, et pikas perspektiivis peakski maailmas niimoodi arengut toetama. Lühiajaliselt peab muidugi aitama, aga eelkõige ei peaks andma mitte arenguabi, vaid lubama turgudel toimida. Mul on hea meel, et Eesti ja Soome vahel on normaalne majanduskoostöö. Nüüd saate teie meid aidata, sest Soome on liiga bürokraatlik ja poliitiline, maksud liiga kõrged ja töötegemist liiga vähe. Eesti on nii oluline soomlastele. Õpetage aga edaspidigi soomlasi!

Kas te usute, et Tallinna ja Helsingi vahele peaks rajama tunneli, nagu pakkus välja Joakim Helenius? 

Mul on peaaegu patoloogiline usk turujõududesse ja ma usun, et kui see majanduslikult ära tasub, küll ta siis ka tuleb. Hetkel ma pole kindel, et see on hea investeering. Võib-olla ühel heal päeval on.

No teil on helikopter….

Mul ei ole helikopterit, ma lihtsalt üürin seda vahetevahel.

Andke lõpuks mõni hea raamatusoovitus.

Mullu tuli välja raamat „The Battle of Bretton Woods“, mis annab fantastilise ülevaate sellest, miks asjad läänemaailmas valesti on läinud. Kas te teadsite, et Bretton Woodsi leppe taga oli tegelikult Nõukogude spioon? Aastatel 1945-71 juhindus läänemaailm leppest, mille oli kokku pannud inimene, kes sai palka KGBlt.

Hetkel olen lõpetamas Jonathan Rauchi raamatut „Kindly inquisitors“, mis räägib sõnavabadusest. Oht sõnavabadusele ei tule mitte ainult totalitaarsest maailmast, vaid ka inimestelt, kes nõuavad võrdsust igasugustele lollustele.

***

Soome mõjukaim ettevõtja Björn Wahlroos on Nordea, Sampo Grupi ja UPMi nõukogu esimees, kes esineb sel sügisel Tallinnas konverentsil "Äriplaan 2015". Tema juhitud kontsernide tütred tegutsevad ka Eestis: If Kindlustus, Mandatum Life, Nordea Pank, UPM-Kymmene Otepää AS jt.

Eesti suurim majanduskonverents Äriplaan 2015 toimub 24. septembril 2014 Tallinnas Nokia (uue nimega Nordea) kontserdimajas.  Konverentsile, kus on täismahus eesti, vene ja inglise tõlge, on oodata ligi 700 osalejat, kellest enamik ettevõtete juhid. Konverentsi kavaga saab tutvuda siin. Konverentsi toetavad EMT ja Danske Bank.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. May 2014, 08:36
Otsi:

Ava täpsem otsing