Puhkepäev. “Neli aastaaega” – kahe katkise armastaja lugu
Linnateatri “Neli aastaaega” on kihiline armulugu, milles olevikust suuremat rolli mängib nähtamatu minevik.
Luubi all on paarisuhte eluring, mis teeb läbi neli erinevat aastaaega, alates talvest ja kevadest läbi suve ja sügise järgmise talveni välja. Aastaajad on lihtsad, kuid ilmekad kujundid, kirjeldamaks seda, mis tegelaste vahel toimub – tardumus, ärkamine, armastuses säramine ja taas mahakäimine.
Kõrged ootused. Nautisin Evelin Võigemasti ja Argo Aadli kokkumängu. Niisama nagu Võigemasti mängitud Beatrice, nii oli ka Aadli Adam möödarääkimise ohvrina veenvalt kimpus oma emotsioonide haldamisega ning võimetu tunnetama partneri tegelikke vajadusi.
Laval arenes lugu, mille puhul võis unustada, et seda etendavad näitlejad – vaheldumisi tülitsevad ja armastavad karakterid olid värvikad ning elulised.
Võigemast mängis Beatrice’i kirglikuks ja egoistlikuks naiseks, kes võtab enese jumaldamist iseenesestmõistetavana ning on valmis vastuarmastust jagama ainult endale sobivas vormis ja tingimusel. Aadli mängis seevastu armastajat, kes on valmis küll jumaldama, kuid ainult naist, kes vastab tema ideaalile – oskab küpsetada ja koristada.
Teema käsitlus pani mõtlema paarisuhte karidele ja lõksudele – möödarääkimisele, üksteise vajaduste mittenägemisele, egoismile ja allasurumisele.
Kui ikka kaks juba ette katkist inimest püüavad teha näo, nagu oleksid nad kohtunud tervetena, ei saa sealt head nahka tulla. Paratamatult hakkab osapoolte käitumist juhtima varem läbielatud vigade muster, milles hakatakse süüdistama pahaaimamatut kaaslast. Eks nii vist ongi, et ettekujutus sellest, kes on su kõrval, ei vasta alati sellele, kes su kõrval tegelikult on.
Beatrice’i ja Adami versioonis tähendas see seda, et ükskõik, millest ka ei räägitud, käis see selle asemel, et mitte rääkida asjadest, mis vaevavad. Kohati purskus isiklik taak aga sisemusest siiski pinnale ja siis oli kuri kohe karjas.
Suhte aastaring. Näidendi kulminatsioon oli teise vaatuse algus, kui aastaring oli kerinud ennast talvisest tardumusest suviselt hüsteerilise joobumiseni. Armastajate kogemata kombel ühele lainele sattumine tingis ajutise kokkukasvamise, mida oli kergendav jälgida.
Võigemasti Beatrice põles kõrge leegiga ning ahmis unistustest toitu, kuni sai taas selgeks, et harmoonia mittetoimiva paari vahel võib kesta vaid ideaaltingimustel, kui on unustatud, et ühe või teise osapoole kirg ja vaimustus saavad toitu erinevatest asjadest.
Näidendi esimene pool veidi venis, seda eelkõige vaataja teadmatuse tõttu, kuhu see lugu laval parasjagu tüürib. Teine pool tõmbas otsad kokku. Ring sai täis ning algselt küsimusi tekitanud seigad said põhjendatud.
Hinnang
“Neli aastaaega”
Hinnang: 8
Tallinna LinnateaterLavastaja: Alo KõrveOsades: Evelin Võigemast ja Argo AadliEtendus teatrifestivali Draama 2014 programmisJärgmine etendus 27.09 kl 19