India võib Hiinale järele jõuda

Keskpikas perspektiivis mõjutaks see riikide suhtelisi positsioone äritsüklis. India edu Hiina ees säilitaks pikemaks perspektiiviks aga majanduse liberaliseerimine, mida praegune peaminister Narendra Modi on ka lubanud teha.

Kuna India majandus on varasemas arengujärgus – ostuvõime pariteeti arvesse võttes on India sisemajanduse kogutoodang inimese kohta Hiinast poole väiksem – siis võiks järelejõudmise potentsiaal olla tohutu.

Kuigi India on suutnud luua maailmatasemel tarkvara ja äriteenuste ettevõtteid, pole nad kunagi suutnud saavutada laiapõhjalist tööstustoodangu kasvu. Just tööstustoodangu kasv on olnud see, mis on tõstnud paljud Aasia riigid vaesusest välja. Seda annab aga parandada. Puu otsas on mitmeid vilju, mida majandusreformijad saaksid väga lihtsalt noppida. Valdkondades nagu infrastruktuur, energiavarustatus, ülemäärane reguleerimine ja korruptsioon on vaja läbi viia põhitasemel reforme, mis ei ole keerulised. Poliitiline seisak ning asjaolu, et enamus reforme peab tegema riigi tasandil, on aga vajalike muutuste elluviimist takistanud.

Ilmselgelt on India praegune perspektiiv seotud ka tsüklilisusega. India Keskpanga juhi Raghuram Rajani rakendatud rahapoliitika on olnud eeskujulik. Õigesti ajastatud intressimäärade järk-järguline tõstmine 2013. aasta lõpus võimaldas inflatsiooniprobleemist kärmelt lahti saada. See andis eelmisel aastal India majandusele hoo sisse. Mitmed teised riigid, näiteks Brasiilia ja Türgi, olid sunnitud eelmisel aastal aga intressimäärasid kõrge inflatsiooni ja valuutade odavnemise tõttu järsult tõstma. Sellel nädalal teatas India Keskpank, et neil on piisavalt ruumi vajadusel rahapoliitikat lõdvemaks lasta.

Kuigi India Keskpank on andnud oma panuse, peab Modi valitsus veel tõestama, et suudetakse läbi viia mitmete riigifirmade erastamine ning eelarvedefitsiidi vähendamine. Erastamiskampaania on sattunud raskustesse ning tundub, et India ei suuda puudujäägi eesmärki kopsakate kärpimisteta täita. Valitsus on võtnud eesmärgiks 4,1protsendilise eelarvedefitsiidi SKP-st.

Modi liberaliseerimisplaanid on tekitanud ka erinevate huvigruppide ägeda vastuseisu. Näiteks toimusid söekaevanduse tööstuses mitmed streigid Modi reformide vastu, mille järgi väheneks ebaefektiivses ja korrumpeerunud sektoris riiklik sekkumine. See on sundinud valitsust kaaluma ka streikijate nõudmiste täitmist, mis aeglustaks omakorda valdkonna reformimist. Selline muster kordub tõenäoliselt ka teistes sektorites.

Kui peaminister Modi reformid lõpuks aga õnnestuvad, võivad kasud olla tohutud. Indial on Hiina ees mitmed pikaajalised eelised. Esiteks on India demograafiline olukord tunduvalt parem – elanikkond on noorem ning tööjõudu siseneb järjest enam noori inimesi. Teiseks on Hiinal vaja suurt poliitilist murrangut, et riiki demokraatlikuks muuta. Indias aga juba on demokraatia – selle olukorda tuleb lihtsalt parandada. Kolmandaks hakkab Hiina ammendama tööstustoodangu kiiret kasvufaasi ning tulevikus võib tempoka kasvu saavutamine olla raskem.

Ennustused, et India hakkab Hiinat edestama, on juba mitukümmend aastat osutunud ekslikeks. Arvestades aga makromajanduslikku seisu ja valimistel saavutatud toetust, on peaminister Modil seekord hea võimalus riigi suurt potentsiaali ära kasutama hakata.