Restoranitest: Cru peakokk särab maailma parimate hulgas

Täpsemalt – Dmitri Haljukov tuli nendel võistlustel neljateistkümnendaks, mis on väga väärtuslik tulemus, arvestades seda, et Eesti on neil 1987. aastal alguse saanud võistlustel alles uustulnuk ning et konkurentideks on maailma absoluutsed tipud.

Restoran ise on oma saavutuste presenteerimisel rohkem kui tagasihoidlik. Menüüs oli küll kirjas, et Cru peakokk esindab Bocuse d'Oril Eestit, ent kuna võistlustest oli möödas juba kümmekond päeva, polnud sõnagi juttu tema tulemustest ega ka ühtegi erirooga – võimalus suurepäraseks turunduseks justkui maha visatud. Oma fänniklubi aga on Haljukovil olemas, sest naaberlaua seltskond teadis koka saavutustest ning tundis huvi ka tema kohaloleku kohta. Jah, staar oli olemas ja käis isiklikult suuremates laudkondades toitu esitlemas.

Eelroaks valisin roa, mis toorainelt võistlustel kasutatutele kõige lähedasem – arktilise forelli. Kalataldrik ei pakkunud küll päris sellist visuaalset efekti kui Peter Carl Fabergé'i juveel-munadest inspireeritud võistlustöö, kuid oli siiski oma kastme- ja kalamarjatäppide, rukkileivapuru ja sibula­lootsikutega ülimalt muljetavaldav. Ja vägagi nauditav. Mulje avaldamine algas tegelikult juba leiva ja või laualetoomisega: kasepahavaagnast leivataldrik, kivist võitoosikandja, puuplaadike leivataldriku asemel.

Eelroa oleksin tahtnud juhatada sisse pirni-­sidruni-raudrohumahlaga, mis menüüs koos paari teise sama originaalse joogiga kirjas. Aga ettekandja unustas selle lihtsalt ära ja jook saabus alles siis, kui laual juba pearoa jõulisemad maitsed. Ja kuigi enne ja pärast seda käis mitte üks, vaid mitu ettekandjat korduvalt küsimas, kuidas mulle maitseb, ning ka veini oskasid nad väga hästi soovitada, polnud janusena joogiootamine üldsegi meeldiv ja muidu meepotina mõnus lõuna sai lisanduseks tõrvatilgakese.

Tallesüda oli aga omaette elamus. Mitte et see mulle väga maitsenud oleks, maitsed on ju erinevad – minu arvates ei suutnud tasane talleke jõulisele sibulahautisele väärilist vastast pakkuda ja domineerima jäi sibula, mitte liha maitse. Aga on ju tore, et selline originaalne roog üldse menüüs olemas on, päris mitmes lauas söödi seda. Eestlased olla ju väga varmad kõike uut maitsma, oleks ainult neid, kes seda pakuvad!

Uudne ja omapärane oli ka ahjupiimajäätis õunte ja krõbeda toffee'ga. Ahjupiim olevat pärit Vene köögist – pikalt ahjus küpsedes saab piim pruunika jume ja magus-karamellise maitse. Dessert oli tõeliselt magus ja rammus ja kuigi ma ennast eriti suureks magusasõbraks ei pea, tundsin ma end pärast viimast lusikatäit kui mõnulev kass, kes on koorekausi kallal käinud ja parajasti vuntse noolib – mmmm, mõnus.

Muide valentinipäeva erimenüüs on pärlkana, mis oli ka Bocuse d´Ori võistluste kavas. Pole kahtlust, et tegemist on haruldase võimalusega kogeda, mida oskab pärlkanaga teha äsja maailma neljateistkümnendale kohale tulnud kokk.